IIVI ANNA MASSO: Kurb ja rõõmus juubel
Meil ei olnud isa, ema ja vanavanemad, nagu on mind praegu ümbritsevatel soome lastel – kellest mõnelgi on õnn tunda isegi oma vanavanavanemaid. Meil olid isa, ema ja vanaema. Ühe vanaema ja ühe vanaisa viis hauda sõja lõpu aegu üles öelnud tervis. Teine vanaisa oli müstiliselt kadunud ja alles suhteliselt küpses eas sain aru, et ta oli 1949. aastal ära viidute hulgas.
Allesjäänud pereliikmete seas liigub vanaisa saatusest vaid katkendlikku ja ebamäärast teavet – me ei tea, miks ta viidi, kas tuli tagasi, kus ja millal suri ning kuhu maeti, kui üldse. Austria taustaga naise poja saksa emakeel äratas juba iseenesest kahtlust ja lõpuks polnud ju erilisi põhjendusi vaja, et kellestki rahvavaenlane teha. Olen kuulnud, et vanaisa oli võib-olla 1960. või 1970. aastatel Eestisse naasnud, halva tervisega ja Tallinna mineku loata.
Kindlaid andmeid selle kohta ei ole. Alles on vaid paar väikest pilti tumedast pika ninaga mehest ja mõned kolletunud noodid – vanaisa olevat armastanud laulda ja pilli mängida. Varem olid järel ka vanad päevikud, kuid need kadusid sugulaste suvila põlengus. Ka selle mälutükikese hävingu taustaks oli hirm: „rahvavaenlase” päevikud olid suvilas, sest neid ei julgetud linnakodudes hoida.
Sellest hirmust, teadmatusest ja röövlite naasmise kartusest, mis vaevas Eestis aastakümneid terveid põlvkondi, on lõpuks tasapisi rääkima hakatud. Eeltoodu taolisi katkenud lugusid, mis jäävadki jutustamata, on palju, kuid on ka inimesi, kes on tulnud tagasi, kes mäletavad ja kelle lapsed mäletavad.
Verstapost suhetes minevikuga
Imbi Paju dokumentaalromaan „Tõrjutud mälestused” on üks selline lugu, mille kogejail on olnud võimalust ja julgust kogetust ise rääkida.
Soome kirjaniku Sofi Oksase romaan „Puhdistus” avas teemaga seotud hämarate moraalsete dilemmade labürindi ka soome ilukirjanduse lugejale, tulemuseks Finlandia kirjandusauhind ja tohutu lugejamenu. Samal ajal tehakse teaduses laialdast tööd mineviku mustade aukude selgitamiseks ja katkenud mälu kaardistamiseks.
25. märtsil möödub 1949. aasta küüditamisest 60 aastat. Selle – ja ka idapoolse Euroopa vabanemise 20. aastapäeva – tähistamiseks on Paju ja Oksanen Soomes kokku pannud artiklikogumiku „Kõige taga oli hirm – kuidas Eesti kaotas oma ajaloo ja kuidas see saadakse tagasi”. Teos pakub lugejale aukartust äratava hulga konkreetset faktiteavet Teise maailmasõja sündmuste, Baltimaade okupeerimise ja selle õigusliku tausta, küüditamiste ja küüditatute olukorra kohta. Muu hulgas räägitakse mälu kaardistamisest, moonutatud tõdede taastamisest, Eesti rahvusvähemustest nii esimese iseseisvuse ajal kui ka taasvabanemise järel ning poliitilis-moraalsetest valikutest tulevikuga silmitsi seistes.
On märkimisväärne, et Paju ja Oksase teos ilmub just Soomes. See ei tähenda verstaposti ainult eestlaste, vaid ka soomlaste suhetes minevikuga.
Paljudest raamatus käsitletud asjadest pole Soome avalikkuses veel eriti räägitud – ja palju jääb veel rääkida, muu hulgas soomlaste suhtumisest ida- ja lõunapiiri taga toimunusse. Kogumiku avaldamine ja sellega seotud aastapäevade suurejooneline tähistamine kõneleb uue aja algusest ka Soome ühiskonnas: ehkki soomlaste sõnavabadust pole kunagi piiratud nii vägivaldselt kui eestlaste oma Nõukogude ajal, on sealset avalikkust valitsenud vaikne enesetsensuur ja ettevaatlikkus, millest ei ole ka pärast müüri murdumist kohe vabanetud.
Venemaa must-valge ajalugu
Rõõmustav on, et tabuteemasid avatakse eestlaste ja soomlaste koostöös. Lisaks kogumiku väljaandmisele korraldatakse homme ka Eesti saatkonna ja Soome rahvusliku audiovisuaalse arhiivi KAVA ühine seminar ning KAVA näitab kevade jooksul filmisarja „Hirm müüri taga”, mille on samuti kokku pannud Paju ja Oksanen.
Samal ajal kui Soome avab oma avaliku sfääri valusale teemale, on kahju, et Venemaa, kel näib olevat raske otsustada, kas ta peab end N Liidu õigusjärglaseks või ei, pole veel võimeline oma minevikuga silmitsi seisma. Just küüditamise nukra juubeli aegu katsub duuma läbi suruda seadust, mis keelaks nii Venemaal kui ka välismaal Teise maailmasõja ja selle tagajärgede „valesti” tõlgendamise. See räägib suure rahva juhtide kahetsusväärsest ebakindlusest ja rahvusliku identiteedi nõrkusest.
On selge, et rahvusvahelisel üldsusel oleks kergem luua ühist tulevikku kõrvuti enesekindla ja sirgeseljalise naabriga, kes tunnistab oma eelkäijate vigu ning võtab neist distantsi.
Küüditamise aastapäeva puhul ei maksa siiski unustada, et sel aastal tähistame ka teist, rõõmsamat juubelit: möödub 20 aastat Berliini müüri murdumisest. Meie, praegused neljakümnesed, oleme elanud juba pool elu vabaduses ja eestlaste noorim täiskasvanud põlvkond teab mineviku hirmulugusid ainult teiste suu kaudu.
Olgem õnnelikud, et neid lugusid saab nüüd pelgamata rääkida ja et neist räägitakse minevikuvormis.
Täna esitletakse Helsingis Imbi Paju ja Sofi Oksaneni koostatud soomekeelset mahukat kogumikku „Kõige taga oli hirm”. WSOY kirjastatud kogumikus võtavad teiste hulgas sõna Anne Applebaum, Edward Lucas, Toomas Hiio, Iivi Anna Masso, Lauri Mälksoo, Enn Soosaar ja Vladimir Bukovski.
