IIVI ANNA MASSO: Naabrite sõpruse tuleproov
Kriitikute ja inimõigusaktivistide arvamust Venemaa demokraatliku arengu peatumise kohta ei võetud kuigi tõsiselt. Sestap oli Venemaa esimene piiri taha suunatud sõjaline agressioon pärast N Liidu kokkuvarisemist ootamatu.
Konflikt äratas kartuse, et külma sõja aegne maailma kaheks jagunemine kordub, aga tuletas meelde ka läänemaailma enda jagunemist. Baltimaade, Poola ja Ukraina juhtide selge agressioonivastane seisukoha-võtt ja ühene toetus grusiinidele ei saanud täit toetust kõigilt Euroopa liitlastelt. Nägime, et jaotus “vana” ja “uue” Euroopa vahel ei ole veel päriselt kadunud. “Uue”, idapoolse Euroopa suhe suurde naabrisse on kantud vähem reaalpoliitikast ja rohkem põhimõttekindlast deviisist, et “huvipiirkondadest” kinnipidamine ja jõupoliitika ei kuulu 21. sajandi diplomaatiasse.
Suur vend, väike vend
See jaotus kristalliseerus lähedaste naabrite Eesti ja Soome erinevas suhtumises Gruusia konflikti ja tõi sealjuures korraks välja ka vana omavahelise, juba kitkutud kana, naabrite asetumise teineteise suhtes “suure” ja “väikse venna” positsiooni. President Tarja Halonen tõreles Soome rahvusringhäälingus eestlastega emalikult, sest tema arvates reageerisid need liiga otsekoheselt Venemaa agressioonile, unustades samal ajal, et Soome ei ole ka enda sõnul enam Eesti “suur vend”. Samuti kõneles “suure venna” hoiakust normaalselt riigijuhtidevahelisse diplomaatiasse mittekuuluv vihje eestlaste Nõukogude-järgsele kollektiivsele traumale. Sellest räägib ka asjaolu, et president Haloneni on raske ette kujutada samamoodi manitsemas Rootsi välisministrit Carl Bildti, ehkki ka too taunis Venemaa käitumist selgelt.
Soome meedias kõlanud Eesti presidendi vastus, et Eesti ei võta seisukohta teise Euroopa Liidu liikmesriigi välispoliitika ega ka psüühilise seisundi suhtes, oli olukorda tervikuna arvestades tasakaalukas. President Ilves vihjas sellise vastusega peenelt Soome presidendi kommentaari ebatavalisusele, tegemata sõnavahetusest siiski liivakastimängu vastusüüdistustega stiilis “vaadake, mis te ise tegite” või “mis teid ennast vaevab”. Sellest hoolimata olid mõned soomlased pahased, et Eesti president üldse asjale reageeris. Nii palju on ka rahva hulgas suure venna hoiak säilinud. Mõnesid soomlasi ärritab, et oma varase nooruse eemal paguluses veetnud president ei mõista osutada suuremale vennasrahvale seda jäägitut austust, millega too on siin kandis harjunud.
Suhteid Soomega pole siiski põhjust vaadata liiga pessimistlikus valguses. Eestil on Soomes endiselt väga häid sõpru ja suur osa soomlasi suhtub kriitiliselt omaenda juhtide ettevaatlikkusse suhetes idanaabriga. Gruusia konflikt tõigi tegelikult päevavalgele mitte ainult eriarvamusi “uue” ja “vana” Euroopa vahel ning Soome ja Eesti vahel, vaid ka riikide sees. Soomes on see jaotus eriti tugevalt tunda Kekkoneni-aegse üliettevaatliku idadiplomaatia ehk “soomestumise” aja tõttu, milles osa soomlasi näeb ikka veel kindlat heanaaberlike suhete hoidmise retsepti, kuid teine osa tahaks kogu nähtuse juba lõplikult unustada ning üheselt lääneriikide perre suunduda.
Eestist saab selles kontekstis Soome sisemiste vaidluste lakmuspaber. Võiks öelda: näita mulle, kuidas suhtud Eestisse ja Eesti ameerikaeestlase taustaga presidenti, ja ma ütlen, millised on sinu suhted nii ida kui ka läänega. Sestap pole ime, et Soome venemeelsed äärmuslased on valinud patuoinaks ja vaenupropaganda objektiks just Eesti. Leena Hietaneni Eesti-vastane võitlus on eestlastele juba tuttav, nüüd järgneb sellele veel õelam demagoogia dotsent Johan Bäckmanilt, kes vannub iseseisvale Eesti riigile peatset lõppu ja katsub eestlased kollektiivselt natsideks tembeldada. Bäckmani vaenuõhutamise võiks tähelepanuta jätta, kui mees ei õpetaks Helsingi ülikoolis Eesti ja Vene õiguspoliitikat – olukord oleks võrreldav, kui juutide ajalugu õpetaks natsiideoloogist holokausti eitaja.
Eesti-vaenulik propaganda
Venemeelset ja Eesti-vaenulikku propagandat levitab ka end Soome islamiparteiks kutsuv mitteametlik rühmitus, mille juht Abdullah Tammi on enda sõnul olnud KGB töötaja ajal, mil ta usklik vagadus leidis veel väljendust mitmesugustes kristlikes kogudustes. Äärmuslaste ees-märk on ilmselt vaenu külvamine Eesti ja Soome vahele, mis-tõttu ajakirjandusel tuleks siinkohal pea külm hoida ning meeles pidada, et nood ei esinda soomlasi laiemalt. Äärmuslastest tuleb eraldada ka “ettevaatlikud”, need, kelle eesmärk pole vaen, kuid kes loodavad julgemast kriitikast distantseerudes oma sõprussuhteid idanaabriga säilitada. Soome juhtkonna hiljutise ettevaatlikkuse võib asetada sellesse kategooriasse. Lisaks neile on Soomes ka tõelisi läänemeelseid, kes ei näe enam mingit erilist põhjust idasuhteid muudele suhetele eelistada. Seegi seisukoht pole enam Soome tipp-poliitikale võõras.
Ehkki diplomaatias psühholoogitsemine on kurjast, võib analüüsi käigus täheldada, et traumasid, nii minevikukogemustest kui ka tulevikuhirmudest johtuvaid, on vaja üle elada mitmel pool, sealjuures Soome lahe mõlemal kaldal. Eesti eeliseks selles protsessis oli selge murrang, kui üks ajajärk lõppes ning väljaütlemata kogemused ja mõtted tulid esile otsekui paisu tagant. Soomes on sund olnud piiratum ning seetõttu ka vabanemine vaoshoitum. Paljud isegi ei tunnista, et mingis sundseisus on oldud, mistõttu see seis kestab tegelikult vaimsel tasandil edasi. Kuna kogemustes on nii ühist kui ka erinevat, on eestlastel ja soomlastel üksteisele paranemisprotsessis palju anda.
Uue aja reaalpoliitika toob meelde Hitleri-aegsel Saksamaal öeldud pastor Niemülleri kuldsed sõnad: esmalt viidi ära juudid, kuid ma ei öelnud midagi, sest ma pole juut… Solidaarsust väiksemate ja nõrgematega peetakse liigseks luksuseks, kui vastas on nii sõjaline jõud kui ka energiatrump – sõprus tugevama osapoolega pakub näiliselt enam turvatunnet. Ometi on just omavaheline solidaarsus see, mis teeb väikesed riigid tugevamaks. Nii Soomel kui ka Eestil on vastastikusest sõprusest palju võita.
