Iivi Jõe-Cannon: praegune Eesti vajab populistlikku poliitikat
Vabaduse väljaku peatuses sisenesid teiste seas kaks noormeest, kes suhtlesid omavahel võõrkeeles. Nad liikusid minu suunas, üks neist istus minu taha istmele, teine jäi minu kõrvale seisma, vaadates mulle otsa.
Ütlesin talle inglise keeles, et mu iste vabaneb kohe, sest väljun järgmises peatuses. Seepeale ütles noormees mulle: „Fuck you!”
Selle kogemuse tulemusel olen kodanikuna endalt küsinud, miks pean taluma oma kodumaal väljast tulnute jõhkrust. Olen kasutanud Tallinna linna transporti pea 20 aastat ja kunagi pole kaasmaalane mulle neid sõnu näkku öelnud. See on ka ütlus, mida ma ise eales ei kasuta).
Olen elanud võõrsil. Teise maailmasõja ajal, 1944. aasta sügisel olime koos ema, venna ja kahe õega nende eestlaste seas, kes põgenesid läände. Pärast sõda, Saksamaal, olid praktiliselt esimesed saksakeelsed sõnad, mis ma ära õppisin „verfluchte Ausländer“, sest sakslastel oli Hitleri propagandasüst loomulikult veel veres ning sõja kaotamist oli neil raske seedida. Hiljem, immigrandina USA-s ei kogenud ma jõhkrust ja aastate vältel sulandusin ameerika kultuuriruumi. Teisisõnu, USA-s pole minuga suheldud nii toorelt kui mu oma sünnimaal.
Mõne eestlase jõhkrus välismaalt tulnud inimese vastu, millest saab ikka ja jälle ajalehest lugeda, on taunitav. Oleme elanud iseseisvas riigis enam kui 25 aastat, suhted erinevate riikidega toimivad, välismaalt külastatakse meid ja ka elatakse siin ning me peame tsiviliseeritud inimestena mõistma, et tolerantsus kuulub ühiskonnas üldtunnustatud käitumisnormide juurde.
Arvan, et mina pole ainus taolise kogemusega kodanik või seaduspärane resident, sest ega muidu oleks populism levimas. On ju üldteada, et eestlased ei julge avalikult protestida ja et nad olevat orjarahvas. Alles see oli, kui ärimees Rain Lõhmus ütles, et eestlased on orjarahvas, kes saksaliku täpsusega käsku täidavad.
Teiseks teguriks on see, et poliitikud on andnud sõnale „populist” negatiivse tähenduse, aga tegelikult ei tähenda see sõna rohkem, kui et tegemist on isikuga, kes arvestab tavainimestega ja nende arvamusega. Kas see on siis taunitav?
Praeguses plutokraatlikus korras, mis meie riigis eksisteerib, tooks populistlik poliitika majandusliku tasakaalu ja edendaks poliitikat, mis tagab „eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”, nagu on kirjas vabariigi põhiseaduse preambulis.
Juba mõnda aega kuuleme väiteid, et meil on tööjõupuudus, vaatamata sellele, et samaaegselt toimub rahva väljaränne (kuigi see on viimastel aastatel kahanenud). Alles hiljuti teatas ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo soovist tuua Eestisse aastatel 2018-2022 kokku 2000 IT-spetsialisti väljaspoolt Euroopa Liitu. Ta lisas, et meil puuduvat kõrvalteemad „nagu siiatuleku mugavus ja siin hakkamasaamine.”
Küsiksin ministrilt, mida ta sellega täpselt silmas peab: kas eesti keele oskuse nõudeid? Küsin sellepärast, et 1. juulil 2011 jõustus Eestis keeleseadus, mille eesmärk on "arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades." Peagi möödub jõustumise kuupäevast kuus aastat ja ma ei näe, et selle seaduse rakendamisega oleks tegeletud.
Pidades silmas keeleseadust, tuleb valitsusel korraldada väljast tulnud tööjõule eesti keele tunde ning meie rahva kultuuri ja tavade tutvustamise seminare, mis oleksid siiatulnuile kohustuslikud. Selline nõue ei ole ebatavaline. Immigrantidena USA-s tuli meil uuel kodumaal hakkamasaamiseks osaleda pakutud informatsioonisessioonidel. Kuna me olime tol ajal veel koolilapsed, pandi mind ja mu õdesid koha pärast saabumist tavalisse klassi, sest siis ei tuntud niisugust asja nagu sisserännanu oma keeles õppimine.
Järgida keeleseadust ja nõuda selle täitmist neilt, kes Eestisse seadusepäraselt elama ja töötama tulevad, on kooskõlas president Kersti Kaljulaidi Eesti Vabariigi 99. aastapäeva sõnumiga: „Keel ja kunstid loovad kultuuriruumi. Lisades harjumused ja tavad, saame meile omase komberuumi. Saame sidusa keskkonna, mille olemasolu tunnistamist on meil õigus nõuda kõigilt meie juurde pikemaks ajaks või päriseks tulijatelt. Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie.”
