IIVI MASSO: Fašism kui propaganda tööriist

Fašism” on ehk kulunuim poliitilis-ideoloogiline lööksõna. See on kannatanud juba aastakümneid tähendusekaotuse all seoses termini kasutamisega propaganda eesmärgil või lihtsalt igasuguste poliitiliste vaenlaste tembeldamiseks.

Sestap on seda sõna põhjust kasutada eriti läbimõeldult.

Tegelikus tähenduses võib fašismi vaadelda kitsamalt või laiemalt. Kitsamalt tähendab ta ennesõja-aegse Itaalia fašistliku partei ideoloogiat ja praktikat, ehkki see tavaliselt laiendatakse automaatselt ka Hitleri natsionaalsotsialistliku ideoloogia ja riigikorra kohta. Laiemalt tähendab fašism igasugust ideoloogiat ja riigikorda, mis rõhub raudsele kollektivismile, ei talu erimeelsusi ega liberaalseid isikuvabadusi ja pürib vägivaldselt elimineerima ideoloogiliselt „valesid” isikuid ja rühmi. Selle määratluse järgi võib kutsuda fašistlikeks mitte ainult nn äärmusparempoolseid, Mussolini ja Hitleri ideoloogiat järgivaid liikumisi, vaid kõiki ühe ainuõige ideoloogia nimel vägivalda õigustavaid ning isikuvabadusi halvustavaid režiime ja organisatsioone.

Paraku kasutatakse terminit veelgi vabamalt, mispuhul sellest tuleb õõnes propagandistlik löögiriist. Vanematele ja ajalugu tundvatele eestlastele on hästi teada Nõukogude propagandasse okupatsiooni algaegadel ilmunud „fašismi” sõna: fašistideks sõimati kõike ja kõiki, kel oli midagi tegemist iseseisva Eesti ning selle institutsioonidega. Ül­distatult käis termin eesti rahvu­sest inimeste kohta. See tähendus jäi oma elu elama. Kui jagasime 1980-ndate lõpul õega Kaukaasias suusainstruktoritena töötades tuba Moskvast pärit eakama kolleegiga, pani proua pahaks mitte ainult seda, et suhtlesime kohalike balkaari rahvusest inimestega, vaid ka seda, et rääkisime omavahel „fašistide keelt”. „Mestnõi” ja „fašist” olid võrdväärsed sõimusõnad.

Rünnak Eesti vastu

Sellesse võib suhtuda nostalgiaseguse kergendustundega kui halenaljakasse möödanikku. Pa­ra­ku on viimasel ajal eestlaste sõimamine fašistideks saanud uut hoogu nii venekeelses meedias kui ka Öise Vahtkonna taolistes liikumistes – ning nende toetajaskonna hulgas välismaal. Tegu po­le enam lihtsalt lahmimisega, vaid ilmselt organiseeritud propagandarünnakuga Eesti riigi vastu.

Soomes tegeleb aktiivselt eestlase ja fašisti vahele võrdusmärgi tõmbamisega rühmitus, mis kutsub end vana hea traditsiooni kohaselt antifašistlikuks komiteeks. Komitee poolt nimeliselt fašistideks kuulutatute hulgas on au olla ka allakirjutanul. Au sellepärast, et selle templi all olen sattunud endast tunduvalt teenekamate inimeste seltskonda: „fašisti” tiitli kandjate hulka kuuluvad kirjanik ja dokumentaalfilmitegija Imbi Paju, Finlandia kirjanduspreemia laureaat Sofi Oksanen, kauaaegne kultuuritöötaja, Eesti ja Soome vahelise silla ehitaja Kulle Raig ning Eesti Helsingi-suursaadik Merle Pajula.

Lisaks tembeldab see kamp fašistideks, või vähemalt „äärmus­parempoolseks” või inimvihkajaks Max Jakobsoni, populaarse poola-juudi soost Soome parlamendiliikme Ben Zyskowiczi, Hel­singin Sanomate Eesti korrespondendi Kaja Kunnase ja üldse kõik, kes Eestiga koostööd teevad või Nõukogude Liidu teemal mittestalinistlikult sõna võtavad. Ehk­ki 6–7-liikmeline seltskond, kes seda rahvuspõhist laussõimu päevast päeva toodab, on marginaalne, väärib tähelepanu asjaolu, et Helsingi ülikool teeb neile au – ja endale häbi – sellega, et laseb ühel kamba esindajatest juurateaduskonnas Eesti õiguspoliitikat õpetada ja teise toodangut kasutada õppematerjalina – ja seda mitte ainult groteskse propaganda stiilinäitena. Kolmas kait­ses äsja doktorikraa­di.

Need kohmakad katsed vaba Eestit fašismiga samastada ulatuvad Venest ja Soomestki kaugemale. Näiteks virtuaalmaailmas Facebook on rühm, mille nimi on „Prevent Nazis from return”. Seda illustreerib mahatõmmatud haak­rist, taustal haakristiga natsilipp ja Eesti sinimustvalge. Rühm teatab, et „me pole Eesti-vastased”, millele järgneb kurb lugu „fašistliku Eesti” ja selle natsidest valitsuse kohta. Teisisõnu: me pole eestlaste vastu, me tahame vabastada nad „fašistlikust diktatuurist”. Kõlab kuidagi tuttav? Rühma loojad on ümber maailma paiknevad vene nimedega isikud. Selle 658 liikme hulgas on lisaks väljamõeldud nimedele à la Sempre Antifascista ka teatud hulk ilmselt heausklikke Euroopa noori, kes on siiralt natsismi vastu ja Eestist midagi teadmata arvavad ehk olevat õige asja eest väljas.

Igapäevane vihajutlus

Kuna propagandal pole tõepõhja, pole tal ka palju uskujaid. Kuid äärmusliku propaganda peamine mõjujõud on see, et osa sellest filtreerub inimeste teadvusse. Lääne inimesed, kes on harjunud avalikku sõnasse teatud usaldusega suhtuma, ei suuda mõista, et mingi propaganda võib olla al­gusest lõpuni mäda ja vale. Tavaline viis propagandat lugeda on koristada liialdused ära ja otsida sellele mingisugunegi tõepõhi. Ka Soome „antifašistid” teevad ise ära suure töö enda naeruvääristamiseks, sõimates oma igapäevastes vihajutlustes lisaks eestlastele ka Soome ühiskonnas tuntud ja austatud inimesi, kuid arusaam, et Eesti „diskrimineerib vähemusi”, on siin maal uskujaid leidnud.

Eesti vastu väljastpoolt tehtaval propagandal on tähtsust ka Eestis. Mõnedel arvamusavaldajatel tundub olevat kiusatus neelata propagandast osakesi, näha Eestit natuke fašistlikuna. Nii näiteks avaldati ka mõne aja eest ühes EPL-is avaldatud arvamusartiklis kartust, et riigireetmise karistuste võimalik karmistamine on samm autoritaarsuse ja sealt edasi otse fašistliku riigikorra poole. Demokraatlikult valitud poliitikuid kutsutakse kapifüüreriteks, kes on iga hetk valmis kapist välja tulema ja oma tõelist, fašistlikku palet rahvale paljastama. Sellise visiooni esitamine riigis, mis on okupatsiooni järel arendanud kiirelt välja toimiva demokraatia ning kus sõna- ja isikuvabaduse tase on ka lääne mõõdupuude järgi kõrge, harmoniseerub vaenupropagandaga kõhedusttekitavalt sujuvalt.

Väljast tulev surve ei tähenda, et kriitikat valitsuse aadressil või konkreetsete eelnõude ja ettepanekute kohta ei võiks esitada. Küll aga tasub kriitikutel võtta oma­enda sõnu tõsiselt ja mõel­da, millist terminoloogiat kasutada. Kui kriitikute meelest Eesti tõepoolest on fašistlik, siis olgu – vaba maa kannatab välja ka alusetu kriitika ning sellele võib faktide toel vastata. Kui aga eesmärk on lihtsalt katse olla huvitav, tasuks ütlejal mõelda kaks korda, keda ta oma tehislikult mässumeelse fraasivalikuga toetab. Seda eelkõige sellepärast, et tegelik fašism pole maailmast kuhugi kadunud.

Varem samal teemal:

Krister Paris „Kapi-füüreri

jälge­des diktatuuri” (3.2),

Anders Härm „Netinatside ajastu tulek” (10.2)