Juba teine poliitiline mõrv tolerantse ja rahuliku mainega Hollandis šokeeris Euroopat ja hoogustas arutelu Lääne-Euroopa senise mitmekultuurilisuspoliitika õigsusest. Euroopa ei olnud harjunud, et kellelegi ebameeldiva arvamuse väljendamise eest võib maksta eluga.

Mida on Euroopa kolme aastaga õppinud? Mis on pärast van Goghi surma muutunud ja mis tähtsust on sel kõigel Eestile?

Pärast mõrva siirdus van Goghi poliitikust koostööpartner ja üks muslimimaailma tuntumaid teisitimõtlejaid Ayaan Hirsi Ali tugevama turvavalve alla, sest van Goghi rindu löödud ähvarduskiri lubas lisaks juutidele ja ameeriklastele teise ilma saata ka Hirsi Ali isiklikult. Hollandlaste soov nende hulka täiuslikult lõimunud somaali naisõiguslast kaitsta aga hääbus üsna pea. Hirsi Ali lahkus Hollandist sisuliselt poliitilise põgenikuna. Tema elu ähvardasid islamiäärmuslased, kuid hollandlased ise olid otsustanud temast vabaneda.

Rämesuine paks valge mees

Van Gogh oli elav poliitilise ebakorrektsuse kehastus, rämesuine paks valge mees, kes ei kartnud kellelegi halvasti öelda. Ehkki tema mõrv mõjus üldiselt šokeerivalt, leidus kommenteerijate hulgas ka hoiakut “sai, mida tahtis”. Hirsi Ali aga mõjub kui rusikas mitmekultuurilisus-ideoloogia silmaauku. Aafriklane, naine ja muslim, kes õppis vaevata ära hollandi keele, juhtis tähelepanu kultuuri varjus toimuvale naiste õiguste rikkumisele ning nõudis sisserändajatele õigust ja võimalust elada vabana vabal maal muude eurooplaste kombel.

See oli lubamatu. Ehkki Hirsi Ali musterkohanejana ja julge vabadusvõitlejana võitis ka toetajaid, solvas tema innustus lääne demokraatiast ja sulandava integratsioonipoliitika eestkoste mitte ainult ülikonservatiivseid traditsioonilisi muslimeid, vaid ka mitmekultuurilisuse ideolooge, kes olid aastakümneid õpetanud, et immigrantidel tuleb lasta elada nende oma kultuuri reeglite järgi ja enamuskultuuri sulandumata. Ülikoolide intellektuaalid, sealhulgas feministid, tembeldasid Hirsi Ali parempoolsete käsilaseks ja pestud ajuga nukuks. Millegipärast nad ei uskunud, et aafriklanna võiks ka iseseisvalt tõdeda, et lääne demokraatial on teokraatiate ja diktatuuride ees mõningaid eeliseid.

Euroopa eliidi ja intellektuaalide hirm “teist” solvata (ja ehk veidi ka “teiselt” nuga saada) on viinud selleni, et erinevalt omal ajal läände siirdunud Nõukogude teisitimõtlejatest on kolmanda maailma teisitimõtlejatel praegu ka lääne vabaduse tingimustes raske leida nii sõnaõigust kui ka avalikku toetust.

Ehkki Hirsi Ali on Hollandi avalikkusest tagasi tõmbunud, on tema asemele kerkinud Ehsan Jami, noor Iraanist pärit mees, kes rajas islamist loobujate ühingu, et kaitsta läände kolinud muslimite usuvabadust (islami seadus keelab usust lahkumise karmi karistuse ähvardusel). Tema huvisfääris on ka homoseksuaalide õigused. Ka Jami on korduvalt läbi pekstud ning vajab turvameeste kaitset. Jami partei, vasakpoolne töölispartei, on tema nägemustest lahti öelnud ning temast räägitakse avalikult kui “parempoolsest” poliitikust.

Pigistatakse silmad kinni

Kuidas küll sai naiste ja geide õigustest ning usuvabadusest Euroopas “parempoolne” agenda?

Poliitiliste ideoloogiate hämmastav pea peale pööramine, nii et “vasakpoolsed” kaitsevad kirglikult äärmuskonservatiivseid ususeadusi ja “parempoolsed” võrdõiguslikkust ning sõnavabadust, on saanud võimalikuks tänu mitmekultuurilisuse ideoloogiale. Selle ideoloogia järgi on kultuurid, usundid ja maailmavaated võrdsed, isegi kui nad ei pea inimesi omavahel võrdseks. Eriti halb on pidada lääne ühiskonnakorda teistest paremaks, see on märk kolonialistlikust ja imperialistlikust mõttelaadist. Nii pigistavad lääne maailmaparandajad silmad kõvasti kinni, et mitte näha ebaõiglust ega vaenulikkust immigrantide hulgas, isegi kui see nii omavahelise kui ka enamuse vastu suunatud vägivallana otse näkku kargab.

Mitmekultuurilisus ideoloogiana ei tähenda tingimata sugugi mitme kultuuri harmoonilist kõrvutielu. Lugematu hulk eri kultuure ja rahvusi elab harmooniliselt kõrvuti näiteks New Yorgi linnas – kuid nad elavad samade seaduste järgi ja neid ühendab inglise keel ühise suhtluskeelena. Euroopa mitmekultuurilisus on rõhutanud rahvusrühmade erinevust ja pidanud normaalseks, et erinevate väärtustega kultuurikeskkonnast tulevad vähemused ei ela oma uue kodumaa seaduste järgi. Algselt oli selle Kanadast pärit ideoloogia eesmärk algupäraste loodusrahvaste kultuuripärandi säilitamine pealetungiva enamuskultuuri surve all, kuid Euroopas on see muutunud sulandumatuse ideoloogiaks, millega kaitstakse immigrante kohustuse ja isegi võimaluse eest kohaneda uue kodumaa väärtushinnangute ning seadustega.

Euroopa läbikukkumine

Tagajärjeks on eraldumine ja kohanematus, paralleelühiskonnad, tõrjuv suhtumine immigrantidesse, kes tahaksid sulanduda, ning vaenu ja äärmusluse kasv. Mitmed Euroopa poliitikud ja eelkõige läänemeelsed immigrandid ise ongi juba kuulutanud kultuure eraldava mitmekultuurilisuspoliitika lootusetult ebaõnnestunuks.

On irooniline, et Euroopa asjatundjad õpetavad sama ideoloogiat eestlastele ajal, mil Lääne-Euroopas sellesse enam ei usuta. Ehkki Eesti probleemid on paljus läänenaabrite omadest erinevad, on selge, et kogukondade ja keelerühmade eraldielu ning paralleelseid väärtussüsteeme soosiv poliitika oleks ka Eesti oludes hukatuslik. Ilmselt on akadeemilistes ringkondades halvustatud ameerikalik poliitika “erinev, aga võrdne”, mis nõuab muulastelt kohanemist ja vastutust, kuid samas kohtleb neid võrdsetena võrdsete hulgas, nii rahvusriigi kui ka vähemuste seisukohast parem lahendus. Tegelikult on ka suuremad Euroopa riigid juba hakanud oma integratsioonipoliitikat selles suunas muutma.