IIVI MASSO: Osseetia kriis ja kahepalgeline suhtumine rahvuslusse
Samal ajal paljastab suhtumine nii Kaukaasia kui ka Balkani konfliktidesse, et seda ei tea õieti ka Euroopa ametlikku kultuuripaljusust jutlustav eliit.
Mitmekultuurilisuse ideoloogia põhjal on rahvusriik oma aja ära elanud ja üht rahvuslikku kultuuriidentiteeti ei ole enam sobiv kuulutada riikluse põhiliseks aluseks. Sestap on ka Eestiga läänest kurjustatud näiteks ühe riigikeele pärast, ehkki paljudes “vanades” Euroopa maades on selline ametlik monokultuurilisus enesestmõistetav.
Siiski, praegu domineerib Euroopas õpetus, et rahvuslik identiteet tuleks vahetada välja mitmekultuurilise eurokosmopoliitsuse vastu. Suureneva immigratsiooni valguses vaadatakse viltu Euroopa põlisrahvaste rahvusliku enesesäilituse katsetele, avatust ulatuslike etnilis-kultuuriliste muutuste ees peetakse loomulikuks. Igasugune vastuseis massiimmigratsioonile mõistetakse hukka äärmusparempoolsusena.
Kohustuslik antirahvuslus
Karmimate antirahvuslaste silmis on Euroopa rahvastiku väljavahetamisest saanud mitte ainult paratamatu protsess, vaid norm, mille poole pürgida. Nii tembeldatakse isegi rahvastiku taastootmist edendav vanemapalk lubamatuks natsionalismi ilminguks. Selline hukkamõist põhineb illusioonil, et rahvusliku identiteedi võib lihtsalt kaotada, midagi asemele pakkumata. Ometi on kõigil inimestel mingi identiteet. Seda võib rõhutada või mitte, see võib kokkupuutel teiste kultuuridega seguneda või vahetuda. Aga see ei kao, muutumata millekski muuks. Tõsielu näitab, et mida ohustatumana oma identiteeti tuntakse, seda jõulisemalt seda kaitstakse. Sestap on Euroopaski oodata, et põhirahvuste vähenedes ja uute vähemuste hulga suurenedes kasvab ka konfliktivõimalus.
Tunnistust rahvusidentiteedi jõust annavad nii Gruusia sõda kui ka äsjased Balkani konfliktid. Euroopa seisukohast on paradoksaalne, et samal ajal kui euroeliit kuulutab kodus rahvusriigi lõppu, nõuavad aina uued rahvusrühmad maaosa äärealadel rahvuslikku iseseisvust. Ja nagu näitab nii Nõukogude Liidu kui ka Jugoslaavia lagunemine, on rahvusvaheline üldsus muutunud iseseisvuspürgimuste suhtes mõistvamaks.
Kosovo iseseisvust ei toetatud sellepärast, et Albaania rahvas olnuks riigita. Kosovost tehti teine albaanlaste riik ainult sellepärast, et Kosovo albaanlased ei tahtnud või ei saanud serblastega enam kõrvuti elada. Nüüd on järg Gruusia vähemusrahvuste käes – mäletatavasti Kosovo iseseisvuse vastu seisnud Venemaa viitas juba tollal osseetide ja abhaaside vabaduspürgimustele. Et küsimus pole Venemaa siiras mures väikerahvaste iseseisvuse pärast, on selge. Ometi heidab Gruusia konflikt uut valgust sellele, kuidas suhtuda etniliste rühmade iseseisvuspürgimustesse ja rahvuslikkusse üldse.
Sõjalise konflikti vaibudes nõuavad Lõuna-Osseetia ja Abhaasia juhid taas tunnustust piirkondade iseseisvusele, ja ka Venemaa nõuab neile “vabadust”. Pole kindel, kas lääs toetab ühel meelel Gruusia territoriaalset ühtsust. Juba on kuulda lääne analüütikute hulgast hääli, et Gruusia on sunnitud Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast loobuma. Mõned arvavad, et grusiinide ja osseetide kooselu samas riigis on juhtunu järel lihtsalt mõeldamatu.
Jätame kõrvale tõsiasja, et tegelikult võetakse siinkohal seisukoht eelkõige Venemaa nõudmistele järeleandmise kohta. Rahvaste ja rahvusrühmade iseseisvuse tunnustamine või tunnustamata jätmine on ennegi juhindunud reaalpoliitilistest kaalutlustest, sh sellest, kas see ohustab tunnustaja suhteid mõne tähtsa liitlase või muidu mõjuvõimsa riigiga.
Kosovo iseseisvust oli kerge toetada, sest nõrgendatud Serbia soove polnud oluline arvestada. Kas on võimalik, et Gruusia lagundamine on sama lihtne? Kas läänel on selgroogu seista oma väikese liitlase poolel vastu oma suure ja taas hambaid näitava “sõbra” tahet?
Need, kes pooldavad Gruusia tükeldamist ja Abhaasia ning Lõuna-Osseetia rahvakildude “vabastamist”, seisavad mitme huvitava küsimuse ees. Esmalt tekib küsimus Venemaa koosseisu kuuluvate Kaukaasia rahvaste iseseisvuse kohta, Tsˇetsˇeeniast Balkaariani. Samuti tuleks separatismi toetajatel tunnistada, et Kosovo polnudki erand, vaid oluline pretsedent. Ja kui toetatakse Gruusia poolesaja tuhande osseedi “vabaduspürgimusi”, siis mis põhjendusel võib enam eirata kurdide või tiibetlaste iseseisvusnõudeid?
Kes on järgmine?
Euroopal oleks selgitamist ka omaenda õuel. Miks hoida flaami- ja prantsuskeelseid belglasi vägisi koos, miks mitte anda omariiklust Baskimaale ja Katalooniale? Ja kui omariiklust väärivad mitte ainult riigita rahvad, vaid ka vähemusrahvused, siis mis takistab Kirde-Eestil või hiljem kas või araabiakeelsel Lõuna-Rootsil omariiklust nõudmast? Kas poleks ka Saksa kolmel miljonil türklasel vaja oma riiki Saksamaa territooriumil?
Mõistev suhtumine Gruusia separatismi õõnestaks ka meie oma mitmekultuurilisuse aadet. Kui väidame, et Kaukaasia ja Balkani kultuuriliselt suhteliselt sarnaste rahvuste kooselu sama riigi piires on võimatu, kuidas siis võime nõuda Euroopa rahvusriikidelt leppimist kümnete ja sadade tuhandete etnilis-kultuuriliselt võõraste immigrantide sisserändega, kannustada tulijate kohanematust kultuuripaljususe nimel ning kinnitada, et kooselu tuleb harmooniline ja õnnelik?
Võimalik, et rahvusvaheline üldsus ja EL siiski kaitsevad Gruusia piirkondlikku ühtsust. Valikuline rahvusluse mõistmine tundub aga olevat aja hinges. Toetust pälvivad rühmad, kes on valmis kasutama vägivalda või kelle vastaseks on piisavalt nõrgad riigid. Kui aga vähemusrahvuste rahvuslik identiteet on mõnel juhul nii tähtis, et omariiklust ollakse valmis toetama isegi siis, kui seda väärikalt teostada pole realistlik, kas ei tuleks siis suhtuda positiivsemalt ka Euroopa väikerahvaste soovi oma rahvuslik-kultuurilist eripära säilitada?
