Illimar Pärnamägi: muinsusi oleme varmad hoidma. Aga kes kaitseks elavat inimest ametnike omavoli eest?

Olen kümne aasta jooksul justiitsministeeriumis hea õiguspoliitika eest seistes näinud, kuidas seadusandja seab üldsõnalised riiklikud huvid nagu julgeolek, rahvatervis, avalik huvi, kultuur jms pikemalt mõtlemata kõrgemale täna reaalselt elavate inimeste põhiõigustest. Üheks taoliseks riiklikuks huviks on muinsuskaitse.

On iseenesestmõistetav, et möödunud aegade saavutuste esteetilisi vilju peab saama nautida ka tänapäeval. Seejuures rajaneb tänaseni Eestis kehtiv muinsuskaitseline kord reeglil, et igasugune muinsuskaitseliselt „märgistatud” hoone (isegi siseruumid) on puutumatu seni, kuni valitsusasutus pole selleks luba andnud. Säärane režiim on äärmuslik, sest põhiõiguste kasutamisele seatakse etteulatuvalt üleüldine keeld, millest kõrvalekaldumiseks võib alles tagantjärele teha erandeid. Kui selle tulemusena ei saa omanik kinnisasja faktiliselt kasutada, võib olukorda võrrelda sundvõõrandamisega. Nii võtab seadusandja kodanikult „laenuks” põhiõiguse, mille põhiseadus on lubanud.