Ilmar-Erik Aavakivi: Euroopa föderatsioon oleks meie põhiseadusega hoopis vastuolus
Ühelt poolt sellepärast, et see kujutab endast ühte väga harvadest katsetest pakkuda põhiseaduse alusel välja Eesti riigi ja rahva tulevikku puudutavaid eesmärke. Teiselt poolt sellepärast, et artiklis esitatakse mitmeid põhjapanevaid ideid, mida loen heas mõttes provokatiivseteks. Kuigi artikkel on teretulnud, vaidlen kolleegi ettepanekutele paljuski vastu.
Põhiseadus ei näe Euroopa Liitu Eesti iseseisvuse garandina
Olen nõus väitega, et Euroopa Liit peaks väikeriikide suhtes toimima senisest õiglasemalt ja nende huve rohkem arvesse võtma. Samas ei nõustu ma eeldusega, nagu aitaks seda eesmärki saavutada Euroopa föderatsiooni loomine. Ka Jüri Raidla ise nimetab niisugust mõttekäiku mõnevõrra paradoksaalseks. (Siinkohal kerkib mul küsimus, kas väikeriikide ja -rahvaste huvide kaitse on ikka föderatsiooni pooldajate peamine eesmärk.)
Näidetena föderatiivse riigi kohta võib tuua Ameerika Ühendriigid ja Saksamaa Liitvabariigi. Nende osariikidel ja liidumaadel on teatud määral autonoomiat, aga millestki iseseisvuse laadsest pole põhjust rääkida. „Föderatsiooni" mõistet samastatakse sageli liitriigiga, mille osadel on mõningad iseseisva riigi tunnused. Seega pakub kolleeg Eesti riikluse kindlustamise ja arendamise eesmärgil välja lahenduse, mille kohaselt jääks meie vabariigile mõningad iseseisva riigi tunnused, ei enamat? Mina näen siin vastuolu põhiseadusega, milles rahvas otsustas, et Eesti riiki tuleb kindlustada ja arendada. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas. Põhiseaduse kohaselt on Eesti iseseisvus ja sõltumatus aegumatu ning võõrandamatu. 2003. aastal vastu võetud põhiseaduse täiendamise seaduse kohaselt võib Eesti kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest.
Nendest aluspõhimõtetest on raske tuletada föderatiivse Euroopa eesmärki. Pigem vastupidi, föderatsiooni kuulumine ei oleks meie põhiseaduse mõttega kooskõlas. Vaatamata mitmetele demokraatia vajadust rõhutavatele üldpõhimõtetele, ei ole Euroopa Liit olnud ettevõtmine, mille kaudu rahvad teostaks oma võimu. (Mõned Lääne kolleegid ütlevad otse, et see on eliidiprojekt, milles võimu kandjateks ja teostajateks on rahvast võõrdunud ametnikud.) Euroliidule eelnenud riikideülesed struktuurid loodi Teise maailmasõja järel esmajoones sõja kordumise vältimiseks ja majanduskoostöö tihendamiseks. Kui Euroopa Liit on milleski olnud edukas, siis justnimelt nende kahe eesmärgi saavutamises, mitte rahvavõimu tugevdamises.
Tõesti, Euroopa Liit ei ole väikeriikide suhtes õiglaselt toiminud. Aga ei ole põhjust arvata, et kui loome föderatsiooni ja ennast veelgi tihedamalt kokku seome, siis õnnestub meil vältida ametnikevõimu ja suurriikide domineerimist. Föderatsiooni korral maksab samamoodi kui praegu selles osaleja suurus, eelkõige rahvaarvu ja majanduse suurus.
Jüri Raidla väidab, et Euroopa Liit on Eesti jaoks pikas perspektiivis eeskätt julgeoleku garant ja alles teises järjekorras majandusprojekt. Jääb lähemalt selgitamata, millel see arvamus põhineb. Minu hinnangul on Euroopa Liit senini olnud Eesti jaoks edukas majandusprojekt ja üsna edutu julgeolekuprojekt. Euroopa Liidu ühine kaitsepoliitika on ilus põhimõte, mis on jäänud sõnakõlksuks. Usun, et enamik meist ei kujuta ette prantslasi, belglasi, itaallasi või hispaanlasi Putini agressiooni korral ennastohverdavalt me iseseisvust kaitsmas. Küsimus ei ole sealjuures liidu juriidilises ülesehituses vaid inimeste suhtumises. Viimast lihtsalt poliitilis-juriidiliste meetmetega ei muuda. Sõjalise julgeoleku osas saame loota vaid NATO-le. Kui keegi meiega koos iseseisvust kaitsma asub, siis on need britid, ameeriklased ja tõenäoliselt ka poolakad justnimelt NATO sõduritena.
David Cameroni poliitikale vastu astumise asemel tuleks teha koostööd
Jüri Raidla leiab, et Briti peaministri euroliitu lõhkuvale poliitikale on vaja ühemõtteliselt vastu seista ja iga hinna eest tuleb vältida Euroopa Liidu lagunemist. Olen teistsugusel seisukohal. David Cameroni hoiakud võib lihtsustatult kokku võtta loosung „Vähem Brüsselit!". See kajastab adekvaatselt suure osa Eesti rahva hinnangut Euroopa Liidu senisele juhtimisele ja väärtushinnangutele. Viimastest nädalatest võime negatiivsete kogemustena tuua välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini seisukoha, et Euroopa Liit ei saa Eston Kohveri asjas olla milleski muus kui abistavas rollis. Samuti tema veendumuse, et islam kuulub Euroopasse ning poliitilisel islamil peab olema koht pildil. Eesti rahva arusaamadega pole neil arvamustel just palju pistmist.
Erinevalt prantslastest ei ole britid üritanud Vladimir Putinile tipptasemel ründerelvastust müüa ja seda koos idanaabritega arendada. Euroopa kontekstis on britid NATO üks mõjukamaid liikmeid. Cameroni euroliidu vastastele seisukohtadele ühemõtteline vastuastumine võiks jahendada meie omavahelisi suhteid mitte ainult euroliidus, vaid ka NATO-s. Arvesse tuleks võtta ka seda, et britid ei ole mitte niivõrd Euroopa koostöö kuivõrd euroliidu senise juhtimise, temale suveräänsuse loovutamise ja oma näo kaotamise vastu. Hiljutisest ajast meenub briti kolleegi ütlus, et temale meeldiks „United States of Europe" küll, aga seda alles 100 aasta pärast (s.t saja-aastase järk-järgulise arengu tulemusena).
Kuna brittide ja eestlaste suhtumine euroliitu on arvestataval määral sarnased, siis oleks loogiline meievaheline koostöö Brüsselist lähtuva bürokraatia, nivelleerimise ja muu sarnase takistamiseks. See koostöö vastaks Eesti rahva huvidele ja eelistustele oluliselt rohkem kui Euroopa föderatsioon revolutsioonilise eesmärgina.
Euroliidu tihedama integratsiooni valguses ärgem unustagem ka enda geopoliitilist reaalsust. Meist läänes on kaks euroliidu riiki, kes pole isegi mitte eurotsooni (rahaliidu) liikmed. Rootsi ja Taani on rahvuslikel kaalutlustel pidanud vajalikuks säilitada oma kroonid. Meie, kes oleme praeguseks vaid 24 aastat taasiseseisvad olnud, ei peaks enda iseseisvusega kergekäeliselt ümber käima.
Kui võrrelda Eesti ja Euroopa Liidu suhet paarisuhtega, siis on see olnud enam-vähem toimiv, kuid mitmeski valdkonnas probleemne kooselu. Pole põhjust arvata, et selle kooselu probleemid lahendaks abiellumine. Pealegi on tõenäoline, et meil on abielust kui sellisest erinev arusaam.
