Ilmar-Erik Aavakivi: kui EL üritab liikmesriikidele ette kirjutada „kohustust“ vastu võtta põgenikke, sekkub ta otseselt riikide pädevusse

Kui nõukogude ajal toimusid töökollektiivide vahel sotsialistlikud võistlused, siis seoses Euroopa Liidu eesistumisega käivad meie ametnike ja poliitikute seas eurovõistlused: kes on rohkem euromeelne? Sageli unustatakse, et Eesti poliitikute ja ametnike põhiseaduslik kohustus on seista Eesti rahva, mitte euroliidu huvide eest.

Heaks näiteks on Jüri Ratase mõttekäik liikmesriikidele väidetavalt kohustuslikust solidaarsusest põgenike vastuvõtmisel. Ma ei nõustu peaministri arvamusega. Ida-Euroopal puudub mistahes süü põgenikekriisi tekitamisel. Küll aga ei saa seda öelda Lääne-Euroopa kohta.

Mõelgem nende arvukatele ajaloolistele koloniaalvaldustele Aafrikas ja Lähis-Idas. Mõelgem Angela Merkeli 2015. aasta sõnumitele, mis mõjusid põgenikele rohelise tulena: „Tulge!“. Mõelgem Lõuna-Euroopa riikides lokkavale korruptsioonile, mis on võimaldanud kuritegelikel struktuuridel „põgenikega“ tegelemise äriks muuta.

Üldjoontes kukub välja umbes nii, et klassi pätimad poisid käisid aastaid poes vargil, aga varastatu peab "solidaarselt" hüvitama kogu klass. Taolist kollektiivset karistamist loetakse reeglina vägagi ebaseaduslikuks nähtuseks. Tegeliku solidaarsusega pole siin midagi pistmist.

Riigi olemuslikeks tunnusteks on territoorium, rahvas ja valitsus. Muuhulgas tähendab see, et rahval on õigus otsustada, kes tema territooriumile tuleb ja seal kodu rajab. Kui Euroopa Liit üritab liikmesriikidele ette kirjutada „kohustust“ vastu võtta teatud arv põgenikke, sekkub ta otseselt riikide (rahvaste) pädevusse ja piirab nende suveräänsust. Kui rahvad selle tulemusena kaotavad tegeliku võimu oma territooriumi ja elanikkonna üle, on kadunud nende riigi olemuslik tunnus ning mingist suveräänsusest pole enam põhjust rääkida. Sel juhul on suveräänsus loovutatud Euroopa Liidule.

Tänastel Brüsseli ametnikel ei ole õigust liikmesriikidele hiilivalt peale suruda Euroopa föderaalvalitsust ja „koostööd“ valdkondades, kus enamik rahvaid koostööd teha ei taha. Seda enam, et põgenikud ei lahku oma kodumaalt sooviga elama asuda lihtsalt kuhugi Euroopa Liitu, vaid nende poolt kindla eelistuse saanud liikmesriiki. Sageli on selleks riigiks Angela Merkeli kaudu kutse saatnud Saksamaa.

Euroopa Liit on oma algsete eesmärkide poolest majanduskoostöö ja rahu tagamise organisatsioon. Minu visioon Euroopa riikide koostööst põhinebki neil algsetel, konkreetselt piiritletud eesmärkidel. Seda isegi juhul, kui meile siis „eurorahade katlast“ vähem finantse jagub või üldse mitte. Vabaturu tingimustes ise hakkamasaamine on pikas perspektiivis igal juhul jätkusuutlikum kui toetustest elamine ja Brüsselile kummardamine, rahvusliku eneseväärikuse säilitamisest rääkimata.