Ilmar-Erik Aavakivi ränderaamistikust - kas sotse üldse huvitab Eesti rahva arvamus?
Valitsuskriis on käärinud juba mitmeid päevi. Kui mitu korda olete selle aja jooksul kuulnud sotsiaaldemokraadist välisministrit mainimas Eesti rahva tahet või vähemalt avalikku arvamust? Selle asemel heietab Sven Mikser Eesti rahvusvahelistest kohustustest ja reeglitel põhinevast maailmakorrast. Ministri arvamuse võib kokku võtta nii: meie partnerite ja rahvusvaheliste organisatsioonide ootustele tuleb lihtsalt vastata. Mis siis, et meie olulisim riigikaitse partner USA ja lisaks temale kuus Euroopa Liidu riiki ning Austraalia ja Iisrael on otsustanud ränderaamistikust eemale hoida!
Välisministri suhtumine rahva arvamusse ilmneb selgelt ka faktist, et 31-leheküljeline ränderaamistiku tekst avaldati eesti keeles alles peale valitsuskriisi algust. Siis oli ilmne, et asja rahva eest enam varjata ei õnnestu. Arutelu algas tänu sellele, et Eestis on piisavalt ärksa mõtlemisega avaliku elu tegelasi, kes märkasid valitsuse plaani Eesti rahva nimel „jah"-sõna öelda ilma, et dokumendi lõplikku kavandit oleks isegi parlamendi väliskomisjoniga arutatud. Rääkimata sellest, et ränderaamistiku tekst oleks eelnevalt eesti keeles avaldatud ja seda oleks terves Riigikogus arutatud. (Alles nüüd, kui kriisist muud väljapääsu ei nähtud, on otsustatud asi siiski parlamenti saata.)
Tõenäoliselt oli Sven Mikseri motiveerivaks eesmärgiks ka Eesti võimalik koht ÜRO julgeolekunõukogus. Kui see eesmärk oleks saavutatud, saanuks välisminister avalikkuse ees särada ja esitleda enda töövõitu - reklaam missugune! Ainult ebaselgeks jääb, mis on meie rahval sellest julgeolekunõukogu liikmelisusest kasu. Kas tõesti arvatakse, et 1,3 miljoni elanikuga riik hakkab maailmapoliitikas olulist mõju omama? Siinkohal jääb välisministril vajaka nii loogikast kui riigimehelikkusest.
Mineviku kurbadest õppetundidest ei õpita
Ka 1939. aastal oli Eesti Vabariigi juhtidel vankumatu usk reeglitel põhinevasse maailmakorda. Arvati, et baaside leping Nõukogude Liiduga tagab meile iseseisvuse ja rahu. Aga talupojatarkused ununesid ja julgusest jäi puudu. Tulemuseks oli kümnete tuhandete Eesti inimeste küüditamine ja tapmine. Mille nimel tahavad sotsiaaldemokraadid taaskord meie rahva saatusega mängida?
Uudiseid vaadates kerkib mul küsimus, kelleks peavad ennast Sven Mikser ja Jevgeni Ossinovski. Asjatundjateks igal alal? Justiitsministeeriumi ja juristide arvamused selle kohta, et ränderaamistik võib osutuda Eestile siduvaks, neid ei huvita. Samas ei veena mind Mikseri ja sotsiaaldemokraatide jutt selle kohta, et meie iseseisvust kindlustab kõige paremini iseseisvuse järkjärguline loovutamine rahvusvahelistele organisatsioonidele. Vabadus ei saa seisneda vabaduse loovutamises, järjest suuremas rahvusvaheliste kohustuste koormas. Järjest suurem migrantide hulk meie kodumaal ei kindlusta Eesti iseseisvust.
Kas välisminister ise on ränderaamistikku lugenud?
ERR'ile antud intervjuus ütles välisminister, et paljud ränderaamistiku osas sõna võtjad ei näi olevat seda lugenud. Hea küll, loeme siis seda dokumenti. Kuigi raamistik nimetab ühe eesmärgina 23-st inimkaubanduse ennetamist, siis sisulises osas on põhirõhk migrantide õigustel ja nende mõjuvõimu suurendamisel. Asjata ei ole paljud kriitikud ette heitnud, et see dokument hägustab piiri seadusliku ja ebaseadusliku rände vahel. Tekst tervikuna mõjub migratsiooni soodustavalt, mitte pärssivalt.
Näiteks on raamistikus öeldud: „Pühendume sellele, et kohandada seadusliku rände võimalusi viisil, mis lihtsustab tööjõu liikuvust ja inimväärset tööd, kajastades demograafilist ja tööturu tegelikku olukorda, optimeerib hariduse võimalusi, toetab õigust perekonnaelule ning vastab haavatavas olukorras migrantide vajadustele eesmärgiga laiendada ja mitmekesistada turvalise, korrapärase ja seadusliku rände viise. /-/ Töötame välja ja tugevdame töörännet ning õiglaseid ja eetilisi värbamisprotsesse, mis võimaldavad migrantidel vahetada tööandjaid ning muuta oma viibimise tingimusi või kestust minimaalse halduskoormusega, edendades samal ajal suuremaid võimalusi inimväärseks tööks ja austades rahvusvahelisi inimõiguseid ja tööõigust."
Nojah... „kajastades demograafilist ja tööturu tegelikku olukorda", tuleks Eestisse lubada justkui kümneid tuhandeid migrante. Võrreldes meie rahvastiku tihedust migratsiooni lähteriikidega Aafrikas ja Aasias, võiks rääkida lausa sadadest tuhandetest migrantidest. Toetades migrantide perekonnaelu, tuleks lisaks juba saabunud isikutele siia lubada ka nende perekonnaliikmeid. Võimaldades migrantidel lihtsalt vahetada tööandjaid, soodustatakse vastutustundetut suhtumist tösse. Lääne-Euroopas on üsna tavaline, et põliselanikele kehtivad töökohal millegipärast kõrgemad nõudmised kui migrantidele.
Samuti on ränderaamistikus öeldud: „Tagame migrantidele juurdepääsu riigi või taskukohasele sõltumatule õigusabile ja esindamisele kohtumenetlustes, mis neid mõjutavad, sealhulgas seonduvate õigus- ja haldusprotsesside ajal, eesmärgiga tagada, et kõiki migrante tunnustatakse igal pool seaduse ees kui isikuid ning et õigusemõistmine on erapooletu ja mittediskrimineeriv." See tähendab, et migrantidele pakutakse meie maksumaksja raha eest võimalust Eesti riigiga kohut käia ja enda väljasaatmise otsus peale Riigikohut kasvõi Euroopa Inimõiguste Kohtus vaidlustada. Kas ka Eesti kodanikel on sellised „taskukohased" õigusabi võimalused? Ei ole!
Veel üks muljetavaldav säte ränderaamistikust: „Kehtestame seaduseid ja võtame meetmeid, et tagada, et teenuste osutamine ei tekita migrantide diskrimineerimist rassi, nahavärvi, soo, keele, usu, poliitiliste või muude veendumuste, etnilise või sotsiaalse päritolu, varalise seisu, sünni, puude või muul põhjusel, olenemata juhtumitest, mil teenuse eristav osutamine, tuginedes rändestaatusele, võib olla asjakohane." Sarnaste sätete ellu rakendamisega on võimalik päris kaugele minna. Mitmes Lääneriigis on juba oluliselt piiratud jõulude avalikku tähistamist. Paljudes Rootsi sööklates ei pakuta enam sealiha, et moslemitest töötajaid mitte solvata jne.
Jah, ränderaamistikus on öeldud, et see on õiguslikult mittesiduv koostöönormistik, kuid samamoodi oli õiguslikult mittesiduv Saksa liidukantsler Angela Merkel'i üleskutse seoses põgenikega „Me saame hakkama!". Taoline avaldus aitas oluliselt kaasa migrantide tulva suurenemisele ja see ei ole veel lõppenud. Küsimus on paljuski signaalis, mille riik saadab enda migratsioonipoliitika kohta.
Kes kannatab ränderaamistikust kõige enam?
Ränderaamistik kubiseb ambitsioonikatest eesmärkidest ja migrantide sotsiaaltagatistest, mida Eesti riik ei ole suutnud oma rahvale pakkuda. Miks? Nende eesmärkide saavutamine nõuab meie ühiskonnalt miljoneid eurosid. Ränderaamistiku kohaselt kuluks see raha välisriikidest tulnud isikutele siin võimalikult soodsate elutingimuste tagamiseks ja neile võimalikult suure ühiskondliku mõju andmiseks. On ütlematagi selge, et need summad tuleks kellegi arvelt. Kelle? Justnimelt nende, kelle eest on sotsid lubanud seista: mitmelapselised Eesti pered, sotsiaalabi vajavad elanikud, vähekindlustatud ja madalapalgalised töötajad, puuetega inimesed, töövõime kaotanud jne.
Kui sotsid sellises olukorras veel väidavad, et nad on kohaliku (töö)rahva esindajad, siis väidan vastu, et nad on lihtsalt silmakirjalikud.
