ILMAR KOMPUS: Vana Sakala aeg on ümber
On aasta 2009 ning Tallinna südames on uksed avanud uus tänapäevane kultuuri-, konverentsi- ja vaba aja keskus. Just selline, kuhu on asja paljudel linnakodanikel, kellest igaüks leiab sealt midagi huvipakkuvat.
Viimased 25 aastat ei ole Tallinna ehitatud ühtegi uut kultuurikeskust. Õigupoolest ongi kogu viimaste nädalate Sakala-teemaline debatt keskendunud vormile ning keegi ei vaevu rääkima sisust ehk sellest, milline võiks olla uue kultuurikeskuse kasu tallinlastele ja linna külalistele. Püüan siin rääkida mõlemast – nii sisust kui ka vormist ning ka praeguste vaidluste tagamaadest.
Kultuuri kodu
Praeguses Tallinnas on hulk kodutuid kultuurisündmusi. Meie kaks tippfestivali – Jazzkaar ja Pöff – käivad mööda linna ning otsivad tikutulega ruume, kus sobiks üritusi korraldada. Muusikalid etenduvad linnahallis, kuigi sealne saal ja hoone heakord on selleks sisuliselt sobimatud. Viimase paari aasta jooksul on sobiva ruumi puudusel ära jäänud mitmete tuntud artistide kontserdid.
Arhitektuurimuuseumi direktriss Karin Hallas-Murula võib ju muusikalizˇanri üle irvitada, kuid iga uut lavastust käib Eestis vaatamas 40–50 000 inimest. Neile väärikamate tingimuste loomine ei tundu mitte ainult mõistlik, vaid lausa hädavajalik. Ka keskusse kavandatud kino saab direktrissilt sarjata, kuid faktiks jääb, et praegusel monopoli valitsemisajal on kinopileti hind Eestis peaaegu kaks korda kõrgem kui Leedus. Väärtfilmide vaatamiseks puudub meil üldse mõistlik koht.
Uues Sakala keskuses on lahendus kõigile neile probleemidele. Lisaks leiavad siin endale koha tipptasemel helistuudio, Eesti esimene tõeline tantsukeskus, koorilaulukeskus jpm. Ka Estonia, Draamateatri ja NO99 külalistele ei peaks olema eba-
oluline teatrirestorani, džässiklubi ja 250-kohalise maa-aluse parkla olemasolu.
Kuigi kultuurist veidi eemal, on linnale laiemalt ülioluline konverentsikeskuse rajamine. Sobilike ruumide puudusel jääb madalhooajal Tallinna saabumata tuhandeid külalisi, kuna puudub suurte konverentside korraldamiseks vajalik infrastruktuur. Hotellijuhid on üheks peamiseks põhjuseks nimetanud umbes 1500–1800-kohalise saali puudumist. Tuhanded (konverentsi)turistid on aga garantii kümnetele või sadadele töökohtadele.
Selle aasta kevadel toetasid uue keskuse rajamist kümned tunnustatud kultuurielu tegelased – Anne Erm, Tiina Lokk, Kadri Tali, Anne Veesaar, Iir Hermeliin, Andrus Vaarik, Marko Matvere, Hirvo Surva, Ilmar Raag jpt. Oma avalikus kirjas väljendasid nad muret projekti venimise pärast ning palusid kultuuriministril ja Tallinna linnapeal võimaluse korral selle edasiliikumist kiirendada.
15 aastat ei ole Sakalale leitud mõistlikku rakendust ega tulevikuvisiooni. Nüüd on see olemas, kusjuures puhtalt erakapitali abil ollakse valmis ehitama praegusest hoonest umbes kaks ja pool korda suuremas mahus kultuurifunktsioonidega pindu. Aga ei – leidub neid, kes tahaksid kõik endiseks jätta. Las hoone seisab parem tühjalt edasi. Ja kui riik sinna oma rahakotist mõnikümmend miljonit paneb, saab seal jälle aastas paarkümmend üritust korraldada. Minu arvates on see nukker perspektiiv.
Tunda on valimiste hõngu
Juba ajalooliselt on teatriväljak kavandatud sümmeetriliseks. Just sellest on lähtunud ka uue projekti koostajad. Ka Uus Sakala ei olnud algselt teadlik vajadusest olemasolev hoone lammutada. Paraku näitas insener-tehniline ekspertiis, et riigi poolt esmatingimuseks seatud 1800-kohalise saali rajamine praegusesse hoonesse ei ole lihtsalt võimalik. Nüüd, mil on kaks aastat hoone lammutamise ja uue kultuurikeskuse rajamise projektiga päevast päeva tööd tehtud, “ärkavad” mitmed rohkem või vähem poliitilised jõud, keda Sakala keskuse saatus on selle aja jooksul ükskõikseks jätnud. Aga valimised lähenevad ning poliitiline kampaania vajab tegemist. Kahtlen, kas näiteks sotsiaaldemokraadid on kunagi proovinudki uue kultuurikeskuse projektiga põhjalikumalt tutvuda.
Seda hoonet on aastate jooksul korduvalt sarjatud oma sobimatuse pärast. 1985. aastal valminud Sakala keskus ehitati parteikongresside tarbeks. Meil aga ei ole enam – õnneks juba aastaid – seda ühte valitsevat punaparteid, kes peaks aeg-ajalt nii pompoosses hoones oma pleenumeid pidama. Nii on maja viimased aastad olnud tugevalt alakasutatud. Jah, kunagi on seal olnud nii Pöffi kui ka Jazzkaare üritusi, kuid see on olnud just nimelt alternatiivide puudumise tagajärg. “Sakala on täiuslik kongresside palee, ja ainult. Sakala saal ei ole mõeldud filmide vaatamiseks ega kontsertide kuulamiseks, akustika on seal halb, külgrõdud mõttetud ja põrand sile,” on Tiina Lokk Postimehele selgitanud.
Arhitektide Sakala
Viimaste aastate saagas mängivad vägagi olulist rolli kõige erinevamad arhitektid. Riigiga lepingu sõlminud Uus Sakala palus 2003. aastal Eesti arhitektide liidult (EAL) arhitektuurikonkursi läbiviimiseks abi, et leida uuele kultuurikeskusele parim vorm. Konkurss toimus ning võitja selgus. Just siin peitub paljuvaieldud hoone mahulise probleemi algus: EAL-i kirjapandud konkursitingimustes seisab selgelt 35 000 ruutmeetrit, veidi vastuoluline detailplaneering ei võimalda siiski enamat 24 500 ruutmeetrist. See aga ei takista EAL-il vastutusest lahti öelda ja projekti vastu sõdida. Nii konkursi- kui ka muud projektikulud kattis Uus Sakala, Eesti arhitektide liit aga ütles lihtsalt: vabandust, tegijal juhtub, ning kasseeris konkursi korraldamise eest raha.
Paraku ei edenenud hilisem koostöö konkursi võitnud noorte andekate arhitektidega kuigi ladusalt ning arendaja otsustas sellest loobuda. Kutsusime appi algusest peale projekti kaasatud nimeka Briti büroo, kel sarnaste kultuurikeskustega ka varasemast kogemusi. Eesti arhitektide vastasseis süvenes. Ummikust väljajõudmiseks alustas Uus Sakala viimaks koostööd Raivo Puusepaga ning asjad hakkasid vaikselt uuesti liikuma. Tallinna linnavalitsuse juures käis korduvalt koos ekspertkomisjon, kuhu kuulus teiste hulgas ka arhitektide liidu praegune juht Ülar Mark. Eksperdid soovitasid ning Puusepp muudkui muutis ja täiendas. Muuhulgas protokolliti ka ekspertgrupi arvamus hoone lammutamise kohta: “Olemasoleva Sakala keskuse hoone säilitamine või mittesäilitamine on vaba ning sõltub konkreetsest arhitektuursest lahendusest.” Projekt viidi täielikult kooskõlla detailplaneeringuga ning sai linnaametnikelt rohelise tule. Muinsuskaitseamet kinnitas samuti, et lammutamine on lubatud.
Väärt maja, mitte plekk-karp
Oponendid on emotsionaalsed ning ei hoia kokku solvangutega ei projekti ega ka arendajate aadressil. Oma jao saavad ka linna- ja riigivõim. Tahtmata laskuda samale tasemele, peaksin siiski mõned käibele lastud valed ja väärmüüdid kummutama. Esiteks seaduslikust poolest: detailplaneering ei keela praeguse Sakala hoone lammutamist. Samuti ei keela lammutamist kultuuriministeeriumi ja AS-i Uus Sakala vahel sõlmitud hoonestusõiguse leping.
Teiseks uue hoone kontseptsioonist: me ei ehita koledat ja võimalikult odavat plekk-karpi, nagu püüavad uut projekti kirjeldada mõned oponendid. Praegu juba miljardile kroonile ehk Kumu või Eesti Rahva Muuseumi maksumusele lähenev investeeringute maht peaks seda ka kinnitama. Uues välisviimistluses on põhikomponentideks klaas ja paekivi – loodan siiralt, et viimane rõõmustab ka Eesti paeliitu, kes on meie paearhitektuuri pärast eriti mures. Hoone ise ei tule kõrgem Estonia teatrist.
Kolmandaks vanade väärtuslike detailide säilitamisest. Kunstiajaloolane Mart Kalm on avaldanud lootust, et näiteks vitraazˇid ja lühtrid säilivad. Kinnitan veel kord: need tõepoolest säilitatakse ning kindlasti leiame neile väärika kasutuse ja eksponeerimisvõimaluse.
