ILMAR RAAG: Diskussioonist, mitte sambast
Iga selle konflikti päev radikaliseerib vastaspooli ja muudab nende argumente järjest dogmaatilisemaks. Juba kuulen ma samba vastaste seas avaldusi, millega nõutakse endale ühiskonna südametunnistuse monopoli. Olemata küll väljapakutud samba fanaatiline pooldaja, tundub mulle, et sellisel viisil eskaleeruv debatt tekitab meie ühiskonda sügavamaid haavu, kui ükski juba seisev post seda teha suudaks.
Millest koosneb siis sambavastaste kunstnike arusaam ebaprofessionaalsusest ja primitiivsusest? Selles on esiteks professionaalset kogemust, et nad suudavad hinnata töö lõpptulemuse mõju adekvaatsemalt kui mitteprofessionaalid. Ent teisalt ei vasta esitatud töö kanooniliseks muutunud arusaamale moodsa kunsti olemusest. Nad ütlevad, et see töö on primitiivne. Sellise ideoloogilise baasi moodustab modernismi pärand. Selles valitsevad kaks ajaloolise traditsiooni trendi.
Neist esimene puudutab kunstiteose kui objekti olemust. Kunstiajaloolased paigutavad eelkõige impressionistide juurde selle hetke ajaloos, mil kunst ei püüdnud enam äratuntavalt tegelikkust imiteerida, vaid pigem tabada tegelikkuse olemust. See on vastus paradoksile, et kui me sõnades ütleme “maailma kõige ilusam naine”, siis iga realistlik naisepilt tundub vaatajate individuaalse ettekujutuse jaoks valusalt puudulik. Niisiis et tabada maailma suurimat ilu, peaks pigem püüdma tabada selle ilu kontseptsiooni läbi impressiooni, ekspressiooni, abstraktsiooni jne. Sellise analüütilise püüdluse tulemuseks oli muu hulgas ka oma analüütiliste mõistete aparatuuri väljaarendamine, nii et nüüdiskunst on tihti oma olemuselt pigem materialiseerunud filosoofia kui nähtava maailma imiteerimine. Mööngem, et selles ei ole midagi halba, aga samal ajal on sellisest kunstist arusaamine sulgunud asjasse pühendatute ringi. Veel enam on oluline, et nüüdiskunst pigem distantseerib end külmalt ja irooniliselt kui tekitab lihtkodanikule sooja kaasavust.
Nagu öeldud, ei ole filosoofia edendamises midagi halba, ent asi muutub, kui kunstiteose esmaseks ülesandeks on kokkukuuluvuse väljendamine avalikus ruumis. See tähendab kohustust, et dialoogi tuleb haarata ka need, kes on piltlikult öeldes vaid kolm talve koolis käinud. Lihtsa inimese jaoks on kunst peamiselt midagi figuratiivselt äratuntavat. Lihtne inimene saab aru, et arusaadav ja hea monument on midagi sellist nagu New Yorgi vabadussammas või Rio de Janeiro kohal kõrguv õnnistav Jeesus. Seepärast on mittekunstnike peamiseks vaidlusobjektiks äratuntav ristikujutis ja mitte neile arusaamatu väide, et praegune Vabadussõja mälestusmärk ei ole professionaalne ja/või proportsioonis ülejäänud Vabaduse väljakuga.
Siin aga põrkab lihtne inimene modernse kunsti sotsiaalse staatuse küsimustele. Kunstikoolides esindatav ajalooline narratiiv räägib sellest, kuidas nüüdiskunsti eelkäijad loobusid kangelaslikult akadeemilisele maitsele allumast. Nad olid protestikunstnikud. Nad esinesid Hüljatute salongis ja elasid ärklikambris, sest nad uskusid oma tõde. Mäletan, kuidas kunstiajaloo üliõpilased muutusid mõtlikuks, kui professor Jaak Kangilaski tõdes, et veel enne Teist maailmasõda oli ka Prantsusmaal siiski avalikkuse lemmikuks akadeemiliselt toretsev realism. Põhjuseks ikka selle lihtsam kommunikatsioonitasand. Praeguses Eestis, kus suurema osa kujutavast kunstist (ja süvakultuurist üldse) finantseerib avalik sektor, ei pea loojad arvestama turu maitset. See tähendab ka seda, et turukonkurentsi puudumisel on komplekssem, ent väiksema kommunikatiivse potentsisaaliga modernne kunst muutunud
ise oma valdkonna establish-ment’iks. Vastandina näiteks meediale, kus establishment’i lameduse määrab turult tulev nõudlus. Nii ehk teisiti on kunstnikke koolitatud usulisele missioonitundele rõhuva ajaloonarratiiviga. Jõudes aga avalikku ruumi, tuleb esitada küsimus, kuivõrd on sambavastaste kunstnike aus südametunnistus kogu ühiskonna mõttes representatiivne. Eesti riigi südametunnistusena on vanal mehel, kes soovib veel enne surma Vabadussõja sammast näha, täpselt sama kaal kui kunstnikul, kes arvab, et tegemist on halva teosega.
Näota sambapooldajad
Võttes aluseks kultuuritarbimisest tehtud uuringud (näiteks telereitingud), võib väita, et ka kõige populaarsemal teosel (ideel, inimesel) on harva rohkem kui 30% tõsiseid pooldajaid. Seejärel on kindlasti umbes 50% ükskõikseid, kes diskussiooni radikaliseerudes elavnevad, ja alati on ka umbes 20% vastaseid. Eksisteerib kummaline korrelatsioon, et mida populaarsem sa oled, seda enam on sul tõsiseid vastaseid.
Süvakultuuri tegijate ja lähima auditooriumi suurus ei ole palju suurem kui 5–10% ühiskonnast. Isegi kui see arv on vaid 50 000 inimest, on see piisavalt suur, et moodustada täiesti autonoomset kogukonda, mida iseloomustab väga suur sõnajõud ja ligipääs massimeediale. Vastandina võib öelda, et vaesemal, harimatumal ja sotsiaalselt vähem aktiivsel 50% elanikkonnast sisuliselt hääl puudub. Nii näeme praegu, kuidas sambavastased kirjutavad artikleid ja nad on “pildis”, samal ajal kui samba püstitamiseks raha annetanud inimeste hulk on suurem, aga nad esinevad vaid arvuna. Kui “Foorumi” saates pooldas rekordarv helistajatest, 70%, samba püstitamist, siis meedias läbi löömiseks tundub see liiga ebaisikuline.
Kui me vaatame valitsuse tegevust, siis nende puudus on kahtlemata üldisem poliitikategemise võõrandumise kuvand. See tähendab, et niipea kui Vabadussõja sammast seostatakse valitsuse tegevusega, liitub vastastega automaatselt Eesti poliitikaelus pettunute armee, kelle jaoks sammas on vaid ettekääne. Kummatigi on ka poliitikute ideoloogia aluseks frustratsioon demokraatia toimimatusest. See tähendab arusaamist, et iga otsuse langetamiseks ja elluviimiseks kuluv aeg aina suureneb, aga nemadki tahaksid midagi ära teha samasuguse ratsaväerünnakuga, millega lahendati asju 1990. aastatel. Samamoodi oldi ju alguses pronksmehega seoses rünnaku all, sest kostis arvamusi, et rahvas, kes on valmis hävitama ajaloolisi monumente, suutmata samal ajal ise midagi luua, on väga hädine.
Võidetu osatamine
Kummatigi jäeti vist alguses tegemata poliittehnoloogiline otsitava kuvandifunktsiooni uuring. Küünilise arvestuse kohaselt on kõige laiapõhjalisema sümboli tunnusteks esiteks figuratiivsus ja ähvarduse puudumine. Võtame võrdluseks taas näiteks New Yorgi vabadussamba ja Volgogradi Mamai kurgaanil kõrguva mõõgaga naise. Ükski võim ei sea ennast teisele poole vabaduse ideed, samal ajal kui mõõgaga naine
ütleb, et on olemas teistsugused inimesed, kes on pahad. Samamoodi vastanduvad leinajad. Tõnismäel oli leinav sõdur ja Piskarjovi kalmistul leinav ema. Kui leinava ema kurbust ei saa keegi kahtluse alla panna, siis leinav sõdur sisaldab alati ähvardust.
Vabadussõja monument sisaldab igal juhul nende osatamist, keda võideti. See tähendab automaatselt vastanduse loomist. Muidugi peame me alati alles hoidma nende sõjameeste mälestust, tänu kellele on meil praegu iseseisev riik, aga puhta sümboli omaduste mõttes meenutagem, et Tallinnas on mälestussammas Vene sõjamadrustele ning tallinlastele see mälestusmärk meeldib. Räägin Russalkast, millel
ei ole ähvardust. Seega poliittehnoloogia mõttes tehti viga,
kui lähteülesandes ei välistatud konfrontatsiooni tekitavat sümbolit.
Mida teha edasi? Komisjon on valinud tehtud tööde seast välja ühe kavandi. Kavandile on kujunenud opositsioon, ent mitte kuuludes kunstiinimeste kogukonda, puutub minister Jaak
Aaviksoo kokku arvuliselt suuremagi kogukonnaga, kes vägagi siiralt sammast soovib. Kui peatada projekt, siis ei ole praegu mingit garantiid, et kunstnikkonnaga saavutatakse selline kompromiss, mis samal ajal meeldiks ka lihtsale eestlasele, kes muu hulgas vaatab televiisorist “seepe” ja loeb SL Õhtulehte ning on täisväärtuslik Eesti kodanik. Lisaks tähendaks valitsuse loobumine, et ta kaotab arvuliselt suure osa valijaist, samal ajal kui sambavastased vaevalt et astuksid homme tänase valitsuse valijate nimekirja isegi siis, kui nende tahe jääb peale.
Kas ongi ummik? Lõpuks ei ole tähtis ju sammas, vaid ühiskonna üksmeel. Minu meelest ei piisa sellest, kui keegi on samba vastu, taunides ühekorraga kogu maise hädaoru viletsust ja püüdes lahendust lihtsalt tuua oma tsunfti. Usun, et sambaehitajad teeksid hea meelega mingi kompromissi, kui neil vähegi õnnestuks säilitada lubadused, mis on antud kunstikaugetele inimestele Vabadussõja mälestamise küsimustes.
Täistekst: ilmarraag.blogspot.com
