ILMAR RAAG: Kaitsesõda juba kestab
Algavad pogrommid ja muu. Päris kummaline teine reaalsus.
Järgnev kirjatükk ei ürita vaielda Leo Kunnase viimase aja artiklitega, vaid soovib tähelepanu juhtida ühele teisele riigikaitselisele aspektile, milles igaüks on juba praegu tema enese teadmata osaline. Muidugi on järgnevas loos paranoiat, aga kuna ma ei ole ametnik ega ammugi mitte õppinud julgeolekuekspert, siis on see mulle lubatud.
Ajalehtede vahendusel on meile tihti ette maalitud ohufantaasia, kus meie kaitsevägi tõrjub vahelduva eduga Venemaa palju suurema ja võimsama armee rünnakuid. See kuvand määrab ja peegeldab, kuidas rahvalikul tasandil arendatakse mõtteid sõjalisest konfliktist.
Samal ajal eksisteerib selge lõhe, kuidas sedasama konflikti kujutab ühelt poolt ette rahvas ja teiselt poolt strateegiaprofessionaalid. Kui rahvalik käsitlus kontsentreerub sõja intensiivse lahingutegevuse faasile, siis eksperdid käsitlevad sõjategevust alati tunduvalt pikemas ajaperspektiivis, mis sisaldab nii lahingu ettevalmistust kui ka tulemuste vormistamist. Kui nüüd korraks proovida seda pikemat analüüsiperspektiivi, siis mind huvitab praegusel juhul kõige enam küsimus, kas tavakodanikul on ka mingi roll mängida võimalike sõjaliste konfliktide ettevalmistamise faasis.
Mustad stsenaariumid
Ent mingem konkreetseks. Kõige mustem stsenaarium Eestile ja tegelikult kogu maailmale on suuremastaabiline sõda, milles Eesti osaleb NATO poolel Venemaa või muu sellise koalitsiooni vastu. On selge, et meie armee peab valmistuma ka kõige mustemaks stsenaariumiks, ehkki sellist konflikti ratsionaalselt keegi ei sooviks, sest selle kasvamine globaalseks tuumasõjaks sõltuks vaid juhusest. Jätame selle stsenaariumi praegu kõrvale, sest selline konflikt võib tekkida Eestist täiesti sõltumatult. Vaatame selle asemel korra rahvaliku ja rahvusliku müüdina toimivat alternatiivset stsenaariumit, mida mehed heameelega ka saunas arutavad. Selle kohaselt otsustab Venemaa ühel päeval Eesti okupeerida ja NATO ei jõua meile õigel ajal appi. Õigupoolest selle koha peal rahvalik fantaasia käivitubki, et analüüsida, kuidas see konflikt kulgeb. Kuid säärased analüüsid jäävad tihti poolikuks, sest isegi skisofreeniline Venemaa ei ründaks Eestit ilma teatud strateegilisi tingimusi täitmata.
Kogu sõjalise strateegia üks peamisi ideid on otsustava ülekaalu saavutamine vajalikes lõikudes. Sun Zi kordab sel puhul eri viisil ühte ja sama mõtet: “Kui sa ei ole enne lahingu algust garanteerinud, et sa võidad, siis pigem hoidu lahingust.” Vaprusega võib võita mõne üksiku lahingu, aga sõjad võidetakse ikka arvulise ülekaaluga. See tähendab seda, et tavaolukorras ei ründaks Venemaa meelsasti ühtegi NATO riiki, kui eksisteerib reaalne võimalus, et ta satuks otsesesse konflikti kogu NATO armeega. Seega oleks Venemaa esimene strateegiline ülesanne Eesti isoleerimine tema liitlastest. Seda on võimalik teha kahel viisil. Ühest küljest tuleb Eestit diskrediteerida kui väikest kurja natsiriiki ja teisest küljest tuleb luua Eesti praeguste liitlastega bilateraalsed erisuhted. Näiteks energiasõltuvuse kaudu. Võrdluseks meenutagem, kui põhjalikku eeltööd tegid ameeriklased enne Iraagi ründamist samal isoleerimise eesmärgil, hoolimata oma sõjaväe niigi ilmselgest tehnilisest üleolekust. Ühest küljest saime kõik pildi Iraagist kui globaalsest paariast ja teisest küljest meelitati kõiki Iraagi potentsiaalseid liitlasi erisuguste präänikutega.
Provotseeritud kodusõda?
Seega ei otsustata Eesti saatust mitte sõjalise operatsiooni käigus, vaid sellele eelnevas isoleerimisprotsessis. Diskrediteerimise tehnikad võivad aga olla vägagi fantaasiaküllased ja pigem vihjavad võimalusele, et eesmärk on saavutatav mõnikord ka ilma oma armeed kasutamata. Eesti reservohvitseride talvelaagris tutvustas Balti kaitsekolledÏi professor Erik Männik relvastatud konfliktide trende viimase 60 aasta jooksul. Selgus, et riikidevahelised sõjad on olnud pidevas langustrendis, samal ajal kui eri tüüpi kodusõjad pigem tõusvas trendis. Üheksakümnendatel aastatel oli kodusõdasid kümme korda rohkem kui riikidevahelisi sõdu. See tähendab, et riigid on pidanud üksteisele kallaletungimist järjest ohtlikumaks, samal ajal kui oma tahtmist on pigem saavutatud teises riigis toimuva kodusõja kaudu. Riikidevahelise sõja tülikaks riskiks on ka hilisema okupatsiooni haldamine, mille parimad näited on Iraak ja Afganistan, kuid miks mitte ka Tšetšeenia. Praegu hukkub riikidevahelistes sõdades palju vähem inimesi kui kodusõdades. Kõige üldisema ja kindlasti mitte spetsiifilise tõenäosusteooria kohaselt on Eesti kiire sõjalise okupeerimise tõenäosus 10–15 korda väiksem kui terrorismi ja väikese intensiivsusega sisekonflikti oht.
Kui me eeldame, et kusagil on mõned inimesed, kes tahavad Eestit hoida imperiaalse Venemaa mõju all, siis nendele oleks parim sõnum see, kui eestlased läheksid endast välja ja korraldaksid Eestis vene elanikkonna Rwanda-tüüpi tapatalguid rahvuslikul pinnal. Häda pärast sobiks ka midagi lihtsamat. Näiteks tuleks provotseerida eestlased kordama Srebrenicat, kus väidetavalt hukati “vaid” 8000 bosnialast. Ometi tõusis see episood sümboliks, mida rahvusvaheline kogukond kasutas oma aktiivsema sõjalise sekkumise õigustuseks. Nii oleks kõige lihtsam pilet Eestisse just too inimsusvastastest kuritegudest ajendatud rahuvalve missioon, mille saaks endale kõige lähem kiiresti reageeriv armee. Reservkolonelleitnant Kunnas on kirjeldanud, kus see asub.
Kogu küsimus on selles, kuidas neid aeglasi eestlasi piisavalt provotseerida. Kas nad on üldse provotseeritavad? Mäletatavasti moodustati 1941. aastal punased hävituspataljonid ju peamiselt eestlaste baasil, mis näitab, et eestlased on võimelised küll unustama tsivilisatsiooni. 20. septembril 1944, kui Saksa väed olid juba peamiselt tõmbunud Tallinna sadamasse, et evakueeruda, ja Nõukogude väed ei olnud veel saabunud, oli just osa eestlasi ise laskunud hullumeelsuse sellisesse sügavusse, et rüüstati poode ja ladusid. Aasta tagasi aprillirahutuste aegu oli poodide rüüstajate hulgas ka eestlasi, mis näitab taas, et meie hulgas on kõlupäid, kes võivad ise aru saamata ära teha vaenlase musta töö.
Muidugi on sellise psühholoogilise sõja peamiseks eelduseks vähemalt mingi tajutava suurusega rahulolematu vene kogukonna olemasolu. Seda rahulolematust on võimalik objektiivselt suurendada, et mingi osa sellest kogukonnast muutuks radikaalseks ja oleks valmis irratsionaalseteks provokatsioonideks. Halb majanduslik ja sotsiaalne olukord on iga suurema mässuliikumise vältimatu eeltingimus. Seetõttu üritavadki Venemaa-poolsed majandussanktsioonid tabada eelkõige neid valdkondi, kus tegelikku kahju saavad eelkõige kohalikud venelased. Majanduslikult nurka surutud venelased on just see pinnas, kust võib värvata agente provokatsioonideks. Samal ajal saavad Vene meedias sõna eesti äärmuslased, kes võivad olla ka tankistid-provokaatorid ja kelle najal tehakse üldistus kõikidest eestlastest kui latentsetest natsidest.
Ainuke asi, mis aasta tagasi vastaspoole plaanidest puudu jäi, oli suurem venelastest hukkunute arv. Meie vastane ootas vaid seda, et me kasutaksime liigset jõudu oma vähemusrahva esindajate kallal. Kas mäletate, kuidas Linter teatas aasta tagasi Vene telekanalis, et see maa seisab kodusõja lävel?
Ajakirjanduse suhtumine
Kõiki konflikte, kus ühel poolel on armee ja politsei ning teisel poolel tsiviil-elanikkond, kajastatakse pea-aegu ühtemoodi – rahvusvaheline ajakirjandus asub tsiviilelanike poolele vähemalt senikaua, kuni see tsiviilelanikkond ei ole ise asunud terrorismi teele. Paari esimese päeva rahvusvaheline meediakajastus ei olnud eestlastele üldse mitte ülearu soodne. Vastaspoole õnnetuseks ei tapnud eestlased demonstrante ja teisalt sogati meediapilti Moskva saatkonna sündmustega, kus välisajakirjandus vastandas õige pea Kremli-meelsed protonatsid suhteliselt kaitsetutele tsiviilametnikele. Kuna ajakirjandus asus taas automaatselt nõrgemat poolt toetama, siis Moskvas oli nõrgemaks pooleks selgelt Eesti.
Aasta tagasi osutusid eestlased veel liiga tsiviliseerituks, et ennast piisavalt diskrediteerida liitlaste silmis. Kuid kas me oleme tegelikult ja teadlikult valmis konflikti vältima? Meie missioonidel viibivaid sõjaväelasi ja kaitseliitlasi juba koolitatakse, et hakkama saada olukorras, kus ei ole kindlat vaenlast, kelle pihta tulistada. Julgeolekuekspertide analüüsides rõhutatakse, et asümmeetrilise vaenlase puhul peavad jõuorganid leidma endale uusi kompetentse.
Igal pool ohukoldes avastavad kaitsejõud, et kuna tee võiduni käib enamiku elanike südame kaudu, siis oleneb armee strateegilise ülesande täitmine koostööst sotsiaal-, keskkonna- ja kultuuriteenistusega. Üks BBC ajakirjanik tsiteeris sel puhul Ameerika sõjaväelast, kellelt ta oli küsinud, kui kaua selline relva ja südame ühisoperatsioon kestab. “Kolmkümmend aastat, kui me teeme kõike õigesti. Ja sada aastat, kui me eksime.” Ilmselt kehtib see vastus ka väljaspool okupatsioonikonteksti iga riigi kohta, kus elanikkond on killustunud keele, kultuuri või religiooni erinevuse tõttu.
Mul ei ole midagi selle vastu, kui Eesti kaitsevägi saaks endale mõned Leopardi tankid, aga usun, et iga püssi kandva mehe väljaõppe üks osa peab olema konflikti maandamise taktika. See peaks olema iga kodanikuks olemise põhikompetentsi osa, sest sellest sõltub, kas Eestit on võimalik isoleerida.
