Link kopeeritud!

ILMAR RAAG: Milleks meile uudised?

 (116)
ILMAR RAAG: Milleks meile uudised?
EPL

Kas keskmise kodaniku jaoks on ka tegelikult vahet „Titanicu” filmi vaatamisel ja ajakirjanduslikel uudistel Afganistani sõjast?

Kui ajakirjanduse tarbija ei ole isiklikult kriisiseisundis, mis nõuab kriitilist informatsiooni otsuste tegemiseks, siis on ka kõige tõsisemal uudisel tema jaoks meelelahutuslik tähendus.  

Mul on tunne, et rääkides uudistest ajakirjanduses petame me tihti kõigepealt iseennast. Pean silmas küsimust: mis rolli üldse mängib informatsioon meie elus? Kuidas muidu seletada seda paradoksi, kus ühelt poolt hõljub õhus teadmine, et ausad uudised on meile eluliselt tähtsad, ja teiselt poolt ei mõjuta need reaalselt meie elu kuigivõrd. Ühelt poolt reklaamivad näiteks BBC või CNN ennast loosungitega, mis rõhutavad uudiste erilist staatust – „Ole esimene, kes saab teada!”, „Uudised tulevad ennekõike!” – ja teisest küljest mõjutavad lugematud lood autoõnnetustest või kuritegudest ühiskonna käitumisharjumusi vaid väga piiratud määral, sest hoolimata hoiatustest muutub riskikäitumine vähe. Kas me järelikult ei võta uudiseid isiklikus elus tõsiselt?

Uued nimed, sama lugu

Vaatame paari näidet pealtnäha vastuolulisest informatsioonikasutusest. Esimene on kordamise fenomen, mis avaldub kõige selgemini laste puhul, kes on suutelised üht ja sedasama multifilmi vaatama kümneid kordi järjest. Kui üldiselt õpetatakse, et filmides on kõige tähtsam haarav lugu, siis teisest küljest näitab tegelikkus, et ka veel teismelised on võimelised vaatama üht filmi mitmeid kordi. Täiesti ilmselt ei vaata nad enam loo üllatuslikku kulgu, vaid ootavad selle esituse teatud momentidest tekkiva emotsiooni kordumist. Nõnda ei ole ka näiteks pornofilmide puhul lool eriti olulist rolli. Me võiksime arvata, et täiskasvanud kasvavad sellest välja, aga päris nii see siiski ei ole. Kui võtame näiteks Õhtulehes viljeldava õnnetusjuhtumiloo žanri, siis juhul kui te just ei tunne artiklis mainitud inimesi, on kõik need lood äravahetamiseni sarnased koos lausetega „Maha jäi viieaastane tütar” või „Ma ei suuda sellega leppida”. Sama öeldakse ka televisiooni kohta, mis on narratiivselt vägagi formaaditud – see tähendab, et nimesid küll vahetades jutustatakse kogu aeg sama lugu.

Uudiste olemuse vastuolulisus ilmnes eriti teravalt elektroonilises meedias 24-tunnise uudistevoo kontseptsiooni käimaminekuga. See eeldas, et tarbijale on võimalik pakkuda 24 tunni jooksul olulisi uudiseid, aga tegelikult on ajakirjanikud avastanud, et uudiseid ei ole uudistevoo täitmiseks siiski piisavalt. Ameerikas on sel puhul isegi öeldud, et 24-tunnine uudistevoog olevat tapnud ajakirjanduse (mille ülesandeks oli varem eristada olulist ebaolulisest). Näiteks eriolukordade kajastamine. Kurkse katastroofi puhul nägi ka Eesti televaataja esmakordselt peamiselt Ameerikas leiutatud formaati. Tolleaegne TV1 käivitas umbes kell 21 režiimi Breaking News, kus korrati iga natukese aja tagant: „Hetkel meil uut informatsiooni ei ole, aga jääge meiega, sest me tuleme kohe tagasi, kui midagi teada saame.” Paraku sel õhtul olulisi uudiseid ei saabunudki, küll aga sai TV1 tookord kiita operatiivse tegutsemise eest. Ent mõelgem, mida siis tookord televaatajale pakuti – pealtvaataja rolli õnnetuses, kus televaatajal puudus vähimgi võimalus sündmustesse sekkuda. Puht praktilise elukorralduse mõttes ei olnud avalikkusel vahet, kas ta saab operatiivinfot kaheksa tundi hiljem või varem. Otsustav oli aga soov käsitleda elu vaatemänguna, millest igaüks tahab osa saada.

Jälgides tekib osalustunne

Loe veel

Inimese infovajaduse võib paigutada kahe selgete piirideta pooluse vahele. Ühele poole jääb nn observatsionism, mis tähistab maailma jälgimisest saadavat mõnu. See on võrreldav psühhoanalüütikute kirjeldatud vuajerismi kontseptsiooniga. Sellel poolusel ei ole eriti tähtis, kas informatsioon on tõene või väär, tähtis on vaid äratundmismõnu tekitav osalustunne. Teine poolus tähistab aga kriitilist informatsiooni, mida inimene vajab oma elu korraldamiseks. Viimati oli näiteks pronksiöö säärane olukord, kus massimeedia informatsioonist sõltusid paljude inimeste vahetud otsused. Kui tihti aga tekib meil olukordi, kus ootame kriitilist informatsiooni meedia kaudu? Peamiselt liikleb ju selline teave lähima kogukonna piires ja pigem inimeselt inimesele. Isegi valimisperioodi kohta on meediauurijad väitnud, et tegelike otsuste langetamisel mõjutab inimesi rohkem sõprade hoiak ja kodune kultuur kui ebapersonaalne massimeedia. Prooviks mõelge igaüks: kui palju te teate inimesi, kelle valimisotsuse puhul sai määravaks meedias avaldatud faktiline informatsioon?

Julgen arvata, et tarbija vaatepunktist pakub ka tõsisem uudistemeedia 80% ulatuses peamiselt meelelahutuslikku teavet. Just sel põhjusel ei too ajakirjanduskriitika kaasa tõsiseid muudatusi, sest tihti lähtub see eeldusest, et uudiste adekvaatsus on tarbijale väga oluline. Paraku ei ole tarbija esimene kriteerium sugugi ajakirjanduse faktitäpsus, sest Eestis vähemalt ei ole tarbija oma käitumisega karistanud vildakaid ajakirjandusväljaandeid. Viimase kümne aasta jooksul arenenud tarbija-tekitatud-meedia annab meile kommentaaride, blogide ja suhtlusvõrgustike kaudu seda selgema pildi, mida meelsamini on inimesed valmis maailma analüüsides jääma närvikõdi pakkuva kuulujutu tasemele. Inimene ongi suuresti maailma reflekteeriv loom, ilma et see tähendaks, nagu me oskaksime alati informatsiooni kasutada ka millekski muuks kui vestlusaineks sõprade seltsis.

Kas see kõik on väga paha? Tegelikult on vildakad ainult idealistlikud loosungid, millega käsitletakse uudiste tähtsust. Nende kohaselt on maailma käsitlev informatsioon oluline sealse otsese teabe tõttu. Tegelikult on aga kriisivälisel ajal info meelelahutuslikul toimel märksa olulisem roll kui esmapilgul paistab. Selleks tuleb eristada informatsiooni toime primaarset ja sekundaarset tasandit. Näiteks lause „Savisaar kogus kõige rohkem hääli” võiks tähendada lihtsalt, et kõige rohkem inimesi hääletas Savisaare poolt. Paraku sisaldab iga lause lugematul hulgal sekundaarset informatsiooni, millel on lause tähenduse ja selle staatuse tõlgendamisel otsustav roll. Nii tekitab iga lause automaatselt kuuluvusliku tähenduse. Savisaare pooldaja ja Savisaare vastane loevad seda lauset erinevalt ja teevad sealt endale ka erinevad järeldused. Samal ajal võib see lause sekundaarse informatsiooni korral sisaldada lihtsalt ka sõnumit: „Kui te sellest lausest aru saite, siis järelikult oskate te eesti keelt ja kuulute eesti keele oskajate vastuoluderikkasse kogukonda.”

Nii võib Kroonika kirjutada, et popstaar Palk lõi telestaar Pulgalt naise üle, aga alltekstina kumab sealt läbi informatsioon, et Palk on tõepoolest cool alfa-isane. Vene eriteenistuste ringkonnaga kokku puutunud Sami Lotila Eesti-paskvillid pakuvad samuti huvitavat kommunikatsioonijuhtumit. Tema tekstid ei sisalda ju oluliselt uut informatsiooni ja tihti on eestlased iseendi vastu tunduvalt kriitilisemad. Kuid kuna sekundaarsel tasandil me teame, et kirjutaja ei ole eestlane, siis muudab see ka primaarse info ärritavaks.

Stabiilsuse taastootmine

Seega on väljaspool kriisiaega panused pandud just esmapilgul hoomamatule sekundaarsele informatsioonile. Kõigi uudiste ja puhta meelelahutuse puhul on ühine just see, et mõlemad edastavad meile sekundaarsel tasandil teateid meid ümbritseva maailmamudeli kohta. Just sellel tasandil toimub meie maailmamudeli stabiilsuse taastootmine või muutmine. Ja sellisel kujul omandab sama info korduv tarbimine loogilise tähenduse. Kordamise kaudu saame me teada, et meie maailm on alles, isegi kui juttu on järjekordsest tulekahjust, autoõnnetusest, terrorirünnakust. See, mis tekitab meis resonantsi, ei ole ju tihti mitte uudis ise, vaid loogika, millega seda esitatakse. Jah, ma usun, et Delfis, „Reporteris” või Õhtulehes edastatakse meile väga vähe traditsioonilises mõttes uudiseid, kuid ühtaegu on nende näol tarbijaskonna suuruse tõttu ilmselt tegemist suurimate Eesti kultuuri mõjuagentidega. Järgnevaks mõtiskluseks tasub vaid meelde tuletada, et kultuur ei ole halb ega hea, vaid ainult erinev. Nii nagu meie tulevik pärast kõigi mitteuudiste seedimist.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare