Link kopeeritud!

ILMAR RAAG: Tsensuur ja dekoltee

 (90)

Hiljutine torm veeklaasis, mis sundis arutama, kuidas kajastatakse presidendi vastuvõttu, pani väga paljusid ajakirjanikke teesklema, et nad ei ole iial koolis käinud.

Teisiti on väga raske seletada nii suurt hulka demogoogiliselt lihtsustatud käsitlusi tsensuurist. Kuid nii nagu poliitikutelt oodatakse aeg-ajalt, et nad käituksid riigimeestena, nii palun mina ajakirjanikelt, et nad aeg-ajalt käituksid kodanikena. Presidendi vastuvõtu küsimus ei ole lõppude lõpuks ju ainult sõnavabaduse küsimus, vaid ka riigi kuvandi küsimus. Seepärast alustame algusest, et lõpuks kaaluda, mis võimalused meil üldse on.

Tsensuuri jaotatakse klassikaliselt eel- ja järeltsensuuriks. Eeltsensuur tähendab, et suvalise teksti ilmumist kontrollitakse ja filtreeritakse. Nõukogude ajal tähendas see näiteks seda, et kõikide telesaadete stsenaariumid pidid saama tsensorilt templi, mis lubas neil eetrisse minna. „Aktuaalses kaameras” tuli seepärast ette lustakaid juhtumeid, kus tsensor leidis mingi saate stsenaariumi x lehel vea, mistõttu tuli vahetult enne saadet käsitsi ümber trükkida kõik kuus eksemplari teksti ja neile uuesti saada tsensori tempel. Samal ajal aga lähenes saate alguse kellaaeg, mis tähendas uut karistust, kui töö ei oleks jõudnud valmis.

Eeltsensuuri Eestis ei eksisteeri, kuna puudub keskne organ, mis tegeleks tekstide kontrollimisega enne avaldamist. Probleem tekib sellega, et siin-seal tekib mõnel kodanikul himu ohvrit mängida ja siis süüdistatakse üksikut toimetajat, väljaandjat või suhtekorraldajat tsensuuris.

Näiteks kirjutab kodanik artikli, aga Päevalehe toimetaja keeldub seda avaldamast, sest see ei vasta ajalehe standarditele. Kodanik hakkab seepeale kisama, et toimetaja käitub tsensorina. Kuid ta eksib. Iga toimetaja on vastutav teatud väärtuste või toimetusliini järgimise eest, nii nagu teatris on pealavastaja vastutav selle eest, missuguseid näitlejaid ta kasutab või mis tükke repertuaari võtab. Just nende valikute põhjal hinnatakse pealavastaja kunstilise visiooni tugevust. Kui Sirbi peatoimetaja lükkaks tagasi artikli, mis kirjeldab presidendi vastuvõtule tulnud daami kleidi sobivust sinna juurde lisatud salliga, siis see ei ole tsensuur, vaid valikutegemine, mille eest peatoimetajale makstakse. Lugejana me ju soovime, et Ekspressil oleks oma nägu ja Õhtulehel oma. 

Üldlevinud järeltsensuur

Me teame ka seda, et iga firma või institutsioon soovib ka edastada oma kindlate väärtustega kuvandit. Seepärast üritatakse siin ja seal kontrollida, milliseid sõnumeid see institutsioon avalikkusele saadab. Ka see ei ole tsensuur, vaid institutsiooni pü­hendumus oma väärtustele.

Kui see nii ei oleks, võiks

ETV-d süüdistada tsensuuris, sest nad keelduvad näitamast tavaprogrammis reklaame. See aga  kahjustab reklaamiandjate sõnavabadust edastada rahvusringhäälingu ekraanile nende sõnumeid. Samal ajal säilib igal kodanikul õigus väärtuste konflikti puhul firmast lahkuda ja eriarvamustest meedia kaudu teada an­da. Eestis oleks eeltsensuur ole­mas vaid siis, kui õnnetul ko­danikul ei oleks võimalik oma teksti isegi mitte isiklikus blogis avaldada.  Seega eeltsensuur kehtib olukorra kohta, kus teatud teksti keeld rakendub riigis kogu meediale.

Tsensuuri teine vorm on järeltsensuur, mis eksisteerib pea igas riigis. See tähendab olukorda, kus riik represseerib juba ilmunud sõnumeid, kui nende sõnavabadus läheb konflikti avalike huvidega.Näiteks on kõikides Euroo­pa riikides karistatav levitada ilma autori loata autoriõigusega kaitstud tekste, enamasti on karistatavad ka vägivallale õhutavad üleskutsed ja muu seesugune. Seega ei ole õige öelda, et tsensuuri ei eksisteeri, kuid see on reguleeritud demokraatlike seadustega.

Samuti ei olnud ju tsensuuri, mis oleks takistanud Vjatšeslav Leedot solvavate avalduste ilmumist Delfis, kuid on olemas järeltsensuuri võimalus – Delfi võib saada karistuse. Lõppude lõpuks on ikkagi küsimus avalikust huvist ja väärtustest ühiskonnas.

See tähendab, et on väärtusi, mille puhul on praegu maksumaksja valitud seadusandja ta­sandil otsustatud, et sõnavabaduse primaarsust tuleb teatud olukordades piirata. Pall on kodaniku väravas. 

Kes kellega käib

Loe veel

Kui nüüd rääkida riigiinstitutsioonide ja sõnavabaduse suhtest, siis üldiselt paistab, et kodanikud on rahul riigi otsusega piirata Herman Simmi sõna- ja isikuvabadust. Tunduvalt keerulisem on lugu presidendi vastuvõtu kajastamisega. Nagu paljud kommentaatorid on juba märkinud, on proua Ilvese mõtted küll sümpaatsed, aga ta ise ei ole sõnumitoojana usaldusväärne, sest temast kujunenud kuvandi põhjal peetakse presidendi­prouat ennast kollase meedia ärakasutajaks. See osutab, et tegemist on isegi laiema suhtekorraldusliku probleemiga, kus presidendi institutsioon on püütud näilisse kahvlisse.

Ühest küljest olen kodanikuna nördinud, kui kogu vabariigi aastapäev taandub erinevate kleidilõigete arutellu. Aga just selline tä­hendusenihe on toimunud. Pa­luge keskmisel kodanikul öel­da, milline on tema esimene as­sot­siat­sioon, mis tal tuleb meelde vabariigi aastapäevaga, ja kardan, et vastus on: „Pingviinide pa­raad.”

Ma ei süüdista siin ainult kollast meediat, sest kes meist ei oleks vaadanud kes kellega käib ja mis neil seljas on. Tõsiasi on aga see, et pidupäevajärgses pressis kujutab presidendi kõne analüüs ehk vaevalt kümmet protsenti kogu üleslöödud vahust. Riigi tõsiseltvõetavusele on see reaalne probleem. 

Kui president selles suhtes midagi ette ei võta, ei väärigi ta rohkemat kui tema magamistoa kirjeldus Kroonika 6. leheküljel. Kuid mida ta saab teha? On selge, et ta ei saa varjata, kuidas maksumaksja raha kulutatakse. Niisamuti ei ole tal reaalseid instrumente, et kontrollida, mida ajakirjanikud kirjutavad. Seda isegi siis, kui erameedia ajakirjanikud ei pääse peole ja on sunnitud oma „kleidirapi” esitama ainult ETV telepildi vahendusel. Seega on presidendi intsitutsioon justnagu kahvlis, kus ühelt poolt kannatab kogu iseseisvuspäeva kuvand ja teiselt poolt käsitletakse iga piirangut kui rünnakut avalikkuse huvi vastu.

Ainuke võimalus kogu üritusele taas veidi tõsiselt võetavamat ilmet anda on see, kui piduliste riietusel ei oleks enam tähendust. Näiteks ära jätta ürituse balli formaat ja kätlemistseremoonia. Sel juhul pöörduks paratamatult tähelepanu rohkem kontserdile ja presidendi kõnele, sest millestki muust lihtsalt ei ole kirjutada. 

Võimalik, et seda vastuvõttu ei ole üldse vaja. Kõne pidamiseks on ju muidki võimalusi. Päris vastust ma ei tea, kuid usun, et nüüd puhkenud diskussiooni valguses on midagi vaja teha. Ma ei ole veel kasvanud piisavalt küüniliseks, et pidada kogu vabariigi kvintessentsiks daamide dekolteed aastapäeva ballil. 

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare