Link kopeeritud!

Ilon Wikland: tänapäeval on väga raske laps olla

 (8)
Ilon Wikland: tänapäeval on väga raske laps olla
Rauno Volmar

Kunstnik Ilon Wikland peab tähtsaks, et vanemad lastega rohkem suhtleksid. Ta tõdeb ka, et tänapäeval ei ole laste vabadus enam nii suur, kui see oli varem.

 Kes ei mä­le­taks oma lap­sepõlvest Karls­so­nit, Ma­ja­sok­ku, ven­di Lõvisüda­meid, Bul­ler­by lap­si ning va­nai­sa, kes is­tus kiik­too­lis ja ütles ae­g-a­jalt „o­ho­hoo, ja­jah”? Koh­tusin nen­de pil­ti­de loo­ja Ilon Wik­lan­di­ga tei­sip­äe­val päi­ke­se­li­ses Haap­sa­lus. See oli ku­na­gi Wik­lan­di ko­du­linn, nüüd aga su­vi­tab ta siin ho­tel­lis koos ter­ve oma suu­re pe­re­kon­na­ga.

•• Ilon Wikland, enne kui teist sai kogu maailmas tuntud kunstnik – just tänu teile teame, kuidas näeb välja Karlsson ja Bullerby –, veetsite te lapsepõlve Eestis, kust põgenesite 1944. aastal Rootsi. Astrid Lindgreni Bullerbyd ei olevat enam. Aga kas teie lapsepõlve Haapsalu on alles?

Ma ei saa nii­moo­di võrrel­da. Aga see sõjaeel­ne aeg oli mi­nu jaoks kui­da­gi ilu­sam. Ela­si­me va­na­va­ne­ma­te­ga Haap­sa­lus ki­ri­ku juu­res, mi­nu va­nai­sa oli seal kös­ter. Aga kui al­gas sõda, oli ras­ke, igal pool olid sõdu­rid. Ja Sak­sa ajal küsi­ti koo­li­las­telt iga­su­gu­seid as­ju, näi­teks se­da, kas me tea­me juu­te... Mul ei lä­he see hirm kui­da­gi mee­lest ära ja see mee­nub mul­le ala­ti, kui Ees­tis­se tu­len.

•• Kas te tunnete, et teie uuel kodumaal Rootsis teatakse piisavalt teie sünnimaa ajalugu?

Ei, vä­ga vä­he. Root­sis on ini­me­sed vii­ma­se ka­he­sa­ja aas­ta jook­sul ela­nud vä­ga kaits­tult. Mä­le­tan, et kui tu­lin pä­rast sõda esi­mest kor­da Ees­tis­se – see oli aas­tal 1987 –, siis mõtle­sin, et ma ei tu­le siia enam ku­na­gi. Ma tu­lin va­balt maalt ja Ees­ti ei ol­nud va­ba, see oli nii ko­le. Ve­ne sõdu­rid küsi­sid mult, mi­da ma siin teen. Ma küsi­sin vas­tu: mi­da si­na siin teed? Va­ba­dus on elus täh­tis – mi­nu­le ja kõigi­le ini­mes­te­le.

•• Mida see sõna teie jaoks tähendab?

See tä­hen­dab ise ot­sus­ta­da oma elu üle: mi­da ta­had te­ha ja kui­das ela­da. Kah­juks kõigil ini­mes­tel ei ole se­da võima­lust, maail­mas juh­tub ko­le­daid as­ju. Aga ini­me­sed, kes ei ole va­bad, ei saa ka mi­da­gi luua. Sel­leks, et mi­da­gi te­ha, on täh­tis tun­da end täies­ti va­ba­na ja end vä­ga usal­da­da. Mui­du ei jul­ge­gi ju.

•• Nüüd on teie esimesest sõja-järgsest Eestis-käigust möödunud üle 20 aasta. Kuidas Eesti arenguga rahul olete?

Mul­le jäi ju­ba lap­sepõlvest mä­les­tus, et eest­la­sed on vä­ga töö­kad. Mi­na­gi olen sel­li­ne, et ko­he ei saa pai­gal is­tu­da! Pean mi­da­gi te­ge­ma.  Aga jah, prae­gu­ne aeg on ras­ke. Aga see on igal pool ras­ke, mit­te ai­nult siin. Mind pa­neb näi­teks Root­sis vä­ga imes­ta­ma see, et kui noor­tel ini­mes­tel on vä­he ra­ha, siis nad lä­he­vad ja lae­na­vad. Lae­na­vad, et os­ta ar­vu­ti või uut mööb­lit või puh­ku­se­le sõita. Se­da ei to­hi te­ha! Peab ise ra­ha kok­ku hoid­ma. Ra­ha­ga peab ole­ma et­te­vaat­lik. Ja mõtle­ma, mis siis saab, kui näi­teks il­ma töö­ta jääd.

•• Teil on neli tütart ja kümme lapselast. Kui paar põlvkonda tagasi kasvasid lapsed, nina raamatus, siis nüüd tungib laste maailma uksest ja aknast arvuti, televisioon, täiskasvanute maailm. Kas see kõik muudab ka lapse isiksust, seda, milliseks inimeseks ta kasvab?

Lap­sed vaa­ta­vad ko­le­daid as­ju: nei­le näi­da­tak­se tap­mi­si, seik­lu­si, ko­le­ti­si. See on vä­ga kar­de­tav, et lap­sed nii pal­ju hal­bu as­ju näe­vad. Sest nad võib-ol­la ei saa aru, et kui kel­le­le­gi pä­he lüüak­se, siis ta su­reb ära – sest need, ke­da te­le­vi­sioo­nis lüüak­se, tõuse­vad ju jäl­le püsti!

Tä­nap­äe­val ei ole las­te va­ba­dus enam nii suur, kui see oli va­rem. Kui laps ei ela maal ega oma ma­jas, vaid lin­na­kor­te­ris, sõidu­ta­vad va­ne­mad te­da tei­se lin­na ot­sa, et laps end lii­gu­ta­da või väl­jas ol­la saaks!

Elu on muu­tu­nud reg­le­men­tee­ri­tu­maks. Emad-isad lä­he­vad pä­rast lap­se sündi va­ra­kult töö­le, laps käib las­teaias. Ei ole enam nii, et är­kad hom­mi­kul üles ja mõtled, mis sa tä­na teed.

•• Aga mida siis vanemad tegema peaksid, et kaitsta lapsi uue meedia halva mõju eest?

Loe veel

Roh­kem las­te­ga suht­le­ma, te­ge­le­ma. Aga see on vä­ga ras­ke. Va­ne­mad tu­le­vad ko­ju töölt, lap­sed koo­list. Kõik on na­tu­ke vä­si­nud ja siis on­gi va­ne­ma­tel liht­ne öel­da, et las lap­sed vaa­ta­vad te­le­viisorit või män­gi­vad ar­vu­ti-män­ge, sa­mal ajal kui va­ne­mad süüa tee­vad. Aga mis söök see on! Tä­nap­äe­val süüak­se vä­ga pal­ju val­mis­toi­te, pit­sad pan­nak­se ah­ju, vä­ga ka­su­lik – lä­hed pak­suks ju­ba lap­se­na!

Kõige ko­le­dam on aga see, et lap­sepõlv just­kui kaob ära. Ju­ba 10–11-aas­ta­selt hak­ka­vad tüdru­kud end mei­ki­ma, kan­tak­se re­tuu­se ja la­ki­tak­se küüsi. Aga kui oled veel noor, on nahk ilus! Ei ole va­ja maa­li­da!

••  Ütlete, et lapsed tahavad varakult olla täiskasvanud. Aga täiskasvanud ei taha tänapäeval kuidagi „suureks saada”, venitades oma noorust võimalikult pikale…

Jah. See, kui­das sa väl­ja näed, on ju nii täh­tis, peaae­gu kõige täht­sam asi! Mis sul sees on, mi­da sa mõtled ja mis on si­nu jaoks elus täh­tis, se­da ei tea kee­gi. Kui ini­me­sed pa­nek­sid sa­ma pal­ju rõhku ene­sea­ren­da­mi­se­le ja õppi­mi­se­le, kui nad pa­ne­vad võim­le­mi­se­le ja jõusaa­li­le, siis oleks pä­ris hea. Elu ei ole ju mit­te see, kui­das sa väl­ja näed, vaid see, mis sul sees on. Ilu­sa näo­ga saad na­tu­ke, aga mit­te kau­ge­le.

•• Te ütlete, et lastel on vabadust vähem kui varem, aga samal ajal on lastekasvatuse põhimõtted – vähemalt raamatutes – muutunud järjest vabamaks…

Va­ba­dus on hea. Aga see ei to­hi ol­la nii, et lap­sed tee­vad, mi­da ta­ha­vad, ja kui nei­le mi­da­gi ei meel­di, siis on ko­he sõda. On vä­ga täh­tis, et las­tel oleks va­ne­ma­te vas­tu usal­dus.

Va­ne­mad pea­vad and­ma las­te­le kind­lus­tun­de: va­ne­mad on ala­ti ole­mas, nad ar­mas­ta­vad oma lap­si ja vaa­ta­vad nen­de jä­re­le. Aga sel­leks peab las­te­ga suht­le­ma, ole­ma las­te­ga koos. See aeg, kui sul on lap­sed, on nii lühi­ke! See, kui sul on väi­ke­sed lap­sed, võtab ai­nult um­bes kümme aas­tat si­nu elust. Ja veel üks asi on täh­tis: ei to­hi ke­da­gi lüüa. Sest laps, ke­da sa lööd, saab suu­reks ja lööb sind ta­ga­si. Sest sa õpe­tad tal­le mi­da­gi hal­ba. See ei ole kas­va­tus.

•• Lastel on varasemast vähem inimlikku kontakti – linnakorteris elades õues mängida ei saa, vanemad on tööl. Sõprade, ema ja isa asemel on televiisor ja arvuti…

Jah, kõigil on nii pal­ju te­ge­mist. Ja pe­re­kon­nad ei hoia enam nii tu­ge­valt kok­ku kui va­rem. Pal­ju on la­hu­tu­si, kus lap­sed ela­vad kaks nä­da­lat ühe, kaks tei­se va­ne­ma juu­res. Ja siis nad saa­vad uued ka­su­va­ne­mad, uued ven­nad ja õed... Las­te elu on muu­tu­nud pal­ju kee­ru­li­se­maks.

Vä­ga pal­ju on muu­tu­nud, aga va­nae­mad, va­nai­sad, isad ja emad on ik­ka veel ole­mas. Mul on ne­li tütart, sest ma olin kas­va­nud üksik­lap­se­na. Ja ma ei taht­nud, et mi­nu lap­sed üksi on.

••Sageli seatakse Eestis eeskujuks Rootsi sotsiaalpoliitikat. Kas teie tajute Eestis olles, et siin on suurem sotsiaalne ebavõrdsus kui Rootsis?

Ma ei tun­ne Ees­tit nii häs­ti. Aga riik peab ai­ta­ma neid, kes vä­he tee­ni­vad. Kas siin Ees­tis po­le mit­te nii, et pen­sio­nid ei ole eri­ti kõrged? Va­hel Tal­lin­nas ja mu­jal näen en­da­va­nu­seid nai­si ja mul on ko­le pa­ha tun­ne. Tun­nen, just­kui mi­na olek­sin kui­da­gi ära pää­se­nud. Va­hel on mi­nu käest küsi­tud, mis oleks saa­nud, kui olek­sin siia jää­nud.

•• Ja mida te vastate?

Ma olek­sin hak­ka­ma saa­nud. Olek­sin joo­nis­ta­nud. Olek­sin kind­las­ti ve­ne keelt osa­nud ja läi­nud Ve­ne­maa­le ja joo­nis­ta­nud.

•• Aga siis meil ei oleks sellist Karlssoni ja selliseid Bullerby lapsi…

Jah, see, et ma koh­ta­sin aas­tal 1954 Ast­rid Lindg­re­ni, oli suur õnn. Pä­rast se­da ei ole ma il­ma töö­ta ol­nud ja töö­tan prae­gu­gi.

Kui olin Ees­tist sõja ajal lah­ku­nud, mõtle­sin, et ma ei tu­le enam ku­na­gi ta­ga­si. Mõtle­sin, et õpin ko­he root­si kee­le ära, saan roots­la­seks, ja se­da ma te­gin. Vä­ga täh­tis on tei­se­le maa­le ko­li­des seal­ne keel ära õppi­da. See, et Ees­tis elab pal­ju ini­me­si, kes ei os­ka ees­ti keelt, on ru­mal.

•• Mis on teie joonistatud piltidega Lindgreni raamatute saladus – et nad on populaarsed läbi aastakümnete, nii erinevates kultuurides, väikeste ja suurte seas?

Lindg­ren kir­ju­tab nii häs­ti, et mul te­ki­vad ko­he peas pil­did! Ja mis on täh­tis, on see, et kui pil­dil on lap­sed, Karls­son või väi­ke­vend, siis neil on ala­ti kon­takt – nad vaa­ta­vad üks­tei­se poo­le, rää­gi­vad, võta­vad käest kin­ni. Kui sul on koer, siis sa ju hoiad ja ar­mas­tad te­da!

Mu elus on juh­tu­nud pal­ju hal­bu as­ju. Aga olen õppi­nud, et kui ka juh­tub mi­da­gi hal­ba, tu­leb ha­ri­li­kult ka mi­da­gi head. See on nii. Ja mul ei ole hir­mu. Juh­tub, mis juh­tub – siia­ni olen hak­ka­ma saa­nud.

•• See, kes on hirmul, ei saagi olla ju vaba…

Ei saa. Ja ra­hast – ra­ha on täh­tis, aga se­da peab ole­ma nii pal­ju, et saad süüa ja ela­da. Aga kui ra­ha on lii­ga pal­ju – mis sa sel­le­ga teed? Mi­na ei usu, et lä­hed vä­ga pal­ju õnne­li­ku­maks, kui is­tud kus­kil Ka­rii­bi me­rel suu­re lae­va peal.

•• Aga mis teeb õnnelikuks?

See, kui ma hom­mi­kul üles är­kan ja mõtlen, mi­da ma ta­han te­ha. Ja siis ma teen se­da. Kas või see teeb õnne­li­kuks, kui on ilus ilm! Ja et kee­gi ei pom­mi­ta sind, süüa on küllalt ja mi­nu pe­re­kond on siin lä­he­dal ja neil on hea ol­la. See on hea tun­ne. Ja mul­le meel­dib töö­ta­da, joo­nis­ta­mi­ne on mul­le vä­ga täh­tis. Ka siis, kui on mi­da­gi hal­ba juh­tu­nud, hak­kan joo­nis­ta­ma ja see ai­tab mind.

•• Mis on teie lemmikraamat Astrid Lindgrenilt?

„Ven­nad Lõvisüda­me­d”. Sest sel­lel väik­sel poi­sil ei ol­nud hir­mu. Se­da ei to­hi ol­la. (Nae­rab.) Eks ole? Ta sai hak­ka­ma.

Ilon Wikland

•• Ilon Wikland on sündinud 1930 Tartus. 1944. aastal põgenes ta Rootsi ning kümme aastat hiljem kohtus Astrid Lindgreniga, kellele tema joonistused nii meeldisid, et Wiklandist sai aastakümneteks Lindgreni raamatute illustreerija.

•• Kolmapäeval avati Haapsalus, kus Wikland elas sõjaajal oma vanavanemate juures,

Iloni Imedemaa.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare