Ilona Martson: Jää hüvasti, onu Raivo!

Kasvasin üles kodus, kus polnud televiisorit. Tänapäeval tundub see uskumatuna, aga minu vanemad ei tundnud selle järele mingit tarvidust. Nende elu oli niigi huvitav. Telekas osteti minu tungival nõudmisel alles siis, kui olin läinud teise klassi. Ametlik põhjus kõlas: selleks, et lapsed saaksid lastesaateid vaadata ja oleks, millest koolis sõpradega rääkida.

Kõik algas sellest, et olin ühel laupäeva õhtul tädi juures telekast näinud vaimustavat saadet „Laupäeva õhtul koos isaga“ , kus kass Artur ja onu Raivo pidasid postkontorit. „Kukerpillid“ laulsid, pärast õpetati süüa tegema ja vaadati multifilmi maksikoer Fikist. Sain äkki aru, kui paljudest toredatest asjadest ma ilma jään ja nõudsin telekat nii tungivalt, et vanematel ei jäänud muud üle kui poodi vantsida ja pildikast ära osta.

Seega: „Laupäeva õhtul koos isaga” oli minu põlvkonna laste jaoks märgilise tähendusega saade. Täpselt nii, nagu veidi nooremate jaoks oli tähtis „Kõige suurem sõber”. Raivo Järvi ehk onu Raivo tegutses mõlemas. Laste hulgas oli ta tohutult populaarne. Me kõik tegime oma kodus tema retsepti järgi küpsisetorti, valmistasime tema kavandite põhjal indiaanlaste asju ning püüdsime joonistada oma kunstiõpetajate meelehärmiks täpselt nii nagu onu Raivo. Sest meie meelest joonistas onu Raivo lihtsalt jumalikult. Vahel tundus, et tema vildikas liigub valge paberi peal justkui nõiaväel ning nii mõnigi lapsevanem arutas kodus, et küllap see on mingi televisiooni trikk – et kuidas saab üks inimene samal ajal rääkida ja joonistada?

Hiljem selgus, et mingit trikki polnud. Sest Raivo lihtsalt oskas seda.

Oma tohutu produktiivsusega kujundas Raivo Järvi kaheksakümnendail toonase lastekultuuri näo. Mingil hetkel olid tema pildid kõikjal – postkaartidel, kilekottidel, Tähekeses, Pioneeris. Nüüdki, vanu Tähekesi lapates paneb imestama, kuidas ta ometi igale poole jõudis? Aga küllap temalt tellitigi rohkem kui tema kolleegidelt. Sest ta lihtsalt oli onu Raivo – küllap vist esimene eesti raamatuillustraator, kes sai kuulsaks tänu televisioonile.

Hüvasti, lapsepõlv

Kui mõelda, siis „onuks Raivoks” sai ta päris noore mehena, esimeste „Laupäeva õhtul koos isaga” saadete aegu oli tal veel ülikool pooleli. Ja jäi meie põlvkonna jaoks lõpuni „onu Raivoks”, ehkki me olime suureks kasvanud ja Raivo Järvi ise oli nüüd poliitik ja riigikogus ja puha.

Mida aeg edasi, seda unenäolisem ja ebatõelisem see aeg, meie nõukaaja lapsepõlv, tundub – aeg, kui kõik vaatasid ühtesid ja samu telesaateid, lugesid ühtesid ja samu raamatuid ja mängisid indiaanlasi PÄRISELT, mitte mingis mõttetus arvutimängus. Ja midagi pole teha, selle onu Raivo oma igavese kauboikaabu ja igavese rõõmsameelsusega oli üks selle maailma juhtfiguure.

Jättes hüvasti onu Raivoga, jätab meie põlvkond ühtlasi hüvasti ka oma lapsepõlvega. Kurb. 

Ilona Martson, Tähekese peatoimetaja