ILONA MARTSON: Palju õnne, lõimumise sihtasutus!

Ma käisin mai lõpus Moskvas tutvustamas ajakirja Družba Narodov eesti kirjanduse erinumbrit.

Oli väga huvitav ja õpetlik käik. Huvitav eeskätt seetõttu, et nägin mõnevõrra neid vene inimesi, kes Moskvas eesti kirjanduse ja kultuuri vastu huvi tunnevad. Ja õpetlik eeskätt seetõttu, et sain omal nahal tunda, kui vähe on vene keeles saadaval nii uuemat eesti kirjandust kui ka seda tutvustavaid materjale.

Rääkisin küll üritust ülesvõtnud Kultura kanali uudistesaatele kaunisti, kui huvitav ja omanäoline on tänapäevane eesti kirjandus. Kuid samal ajal jätsin ütlemata, et enamik mainekas kirjandusajakirjas (kes sama numbriga tähistas ka oma 70. sünnipäeva) ilmunud novellidest oli ka minu jaoks juba ajalugu – ilmunud 10–15 aasta eest. Uuemaid tekste oli vaid üksikuid ja pärit luuletajatelt: Roostelt, Kivisildnikult, fs-ilt ja Andra Teedelt. Kuid värske eesti proosa vene keelde jõudmine on ikka väga vaevaline.

Nii näiteks on viimase aasta jooksul eestindatuna ilmunud vaid kaks olulist romaani: Maimu Bergi „Ma armastasin venelast” (ee 1994) ja Andrus Kivirähki „Rehepapp” (ee 2000). Üldse ei ole tõlgitud nooremaid mehi: Mehis Heinsaart, Indrek Harglat, Jan Kausi, Andrei Hvostovi, Tiit Aleksejevit. Ei ole suurt ka vanemaid tegijaid: Mihkel Mutti, Peeter Sauterit, Jüri Ehlvesti, Eeva Parki. Ei ole Tarmo Tederi vürtsikaid Kopli-lugusid ega Mart Kivastiku maskuliinset nukrust. Ei ole Jaan Kaplinski viimaseid romaane isast ja õpetajast, Õnnepalu-Tode erakumõtisklusi, Ene Mihkelsoni minevikku kaevuvaid raskeid raamatuid. Ei ole venelastest endist rääkivat Mari Saadi „Lasnamäe lunastajat” ega Leelo Tungla Stalini-aja maailma kõverpeeglist vastu vaatavat „Seltsimeest last”. Ei ole olemas kõike seda, mis minu kui lugeja jaoks muudab nüüdisaja eesti kirjanduse niivõrd omanäoliseks ja elavaks organismiks. Ja mille puudumine kohalikus venekeelses kultuuriruumis tekitab mulje eesti kirjandusest kui mingist hallist, tolmusest ja iganenud nähtusest.

Ometi võiks eesti kirjandust vene keeles olla rohkem kas või seetõttu, et ligi üks neljandik Eesti ühiskonnast sellele ligi pääseks. No ei ole normaalne, kui Eestis üles kasvanud laps ei tea, kes on pokud, sest ta on koolis õppinud ainult Kunksmoori ja naksitralle. Aga nii ta paraku praegu on.

Seetõttu rõõmustasin väga, kui lugesin Eesti integratsiooni sihtasutuse kodulehelt, et maikuus on oodata konkurssi eesti ilukirjanduse ja näitekirjanduse tõlkimiseks kolmandate riikide keeltesse. No lõpuks ometi, mõtlesin ma. Seni on eesti ilukirjanduse tõlkeid toetanud peamiselt Eesti kultuurkapital. Mida see tähendab? Selgitan lähemalt.

Nimelt teeb kulka üsna selget vahet nendel eesti kirjanduse tõlgetel, mis ilmuvad väljaspool Eestit, ja nendel, mis ilmuvad Eestis endas. Väljaspool Eestit ilmuvaid tõlkeid toetab selline allkapital nagu Traducta. Oleneb muidugi keelest ja raamatu mahust, aga teinekord on sealsed tõlkehonorarid olnud ka üsna kopsakad. Nii näiteks on Kaplinski romaani „Seesama jõgi” soome, rootsi ja inglise keelde tõlkimiseks läinud igale tõlkele ligi 140 000 krooni. Eesti olusid arvestades tundub see summa küllalt suur, kuid väidetavalt olevat tegemist üsna tavalise Euroopa keskmisega. Ja kui miljoniline aborigeenirahvas tahab oma kultuuri maailmas tutvustada, siis peab ta selle eest ka maksma.

Kõik ühes katlas

Kuid olukord muutub kardinaalselt, kui tegemist on „siseturu” jaoks tehtud tõlkega. See asub automaatselt võistlema kulka kirjanduse sihtkapitali teiste projektidega, mida on sadu. Kusjuures eesti kirjanduse tõlkimise kõrval on konkurentsis ka näiteks eestivene kirjanike originaallooming, vene keeles ilmuvate raamatute trükikulud, paksude Vene kirjandusajakirjade projektipõhine finantseerimine, stendiüür rahvusvahelisel raamatumessil ja muu. Kõik läheb ühest katlast.

Arusaadavalt langevad tõlkija honorarid „eurotasemelt” lõppkokkuvõttes meie enese riigi hinnakirja. Ja see vahe on väga suur. Tatjana Verhoustinskaja sai „Rehepapi” tõlkimise eest kulkalt 16 000 krooni, Boris Tuch Sass Henno raamatu „Mina olin siin” tõlkimise eest 15 000. Sellise honorarimäära juures tundub vist kõigile üsna arusaadav, miks eesti kirjandust vene keeles nii „palju” on.

Aga vaat seda ma tõesti ei taipa, miks ei saa meie oma kirjanduse tõlkimiseks palju kiidetud lõimumise euroraha?

Vastus on lihtne. Mitte-eestlaste integratsiooni sihtasutuses töötavatele ametnikele ei ole lihtsalt pärale jõudnud, et lisaks kõikvõimalikele kümblustele, koolitustele ja plakatite linnapilti kleepimisele tähendab lõimumine ka osalust ühises kultuuriruumis. Et kui Eesti kirjastajad on pidanud vajalikuks eestindada tänapäeva vene kirjanikke Pelevinit, Sorokinit, Ulitskajat, Rubinat, Jerofejevit, Voinovitši, Kantorit ja Akuninit, siis oleks normaalne, et vene keeles oleks saadaval ka näiteks Õnnepalu, Heinsaar, Hargla ja Kivisildnik. Tõsi, kusagile Euroo­pa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fondi plaanidesse olla kultuuriline lõimumine  sisse kirjutatud, kuid reaalselt selleks euroraha kasutada ei osata. Ja mulle tundub, et ei taheta ka.

Sest jumala eest – ärge te palun minu nimetatud projekti MEIS-i kodulehelt otsige. Seda lihtsalt ei ole seal. Rääkisin projektikonkursi koordinaatoriga. Ja selgus, et nad on selle ettevõtmise lihtsalt määramatutesse aegadesse edasi lükanud.

Kirjastamine kui takistus

MEIS-i ametnikud on nimelt „avastanud”, et ilukirjanduse tõlkimine sisaldab ka kirjastamist. Aga kuna seda ei olevat vastavas­se projekti sisse kirjutatud, siis nüüd küsivad nad Euroopa nõukogult kirjalikult luba, kas nii to­hib teha, et kirjastamine seal ka sees oleks. Ja vastust ei ole nad kirjale saanud ja lähiajal ilmselt ei saa ka. Sest – „vaadake, nõu­kogus on kõigil väga kiire ja vastus võib tulla poole aasta pä­rast”. Ehk siis „faks tulla võib ka mulla alt”, kui klassikuid tsiteerida.

Samal ajal kiirustan teata­ma, et sama projekt, mis hõlmab eesti näitekirjanike tekstide tõlkimist, olla oma dobro juba ametkonna sees saanud. Aga see kehtib ainult sellisel juhul, kui näiden­dit etendatakse ilma publikult piletiraha võtmata! Geniaalne.

MEIS nagu ei oleks kuulnudki sellest, et ka raamatuid on võimalik jagada ilma rahata. Et näiteks juba üle aasta on edukalt toiminud kultuuriministeeriumi toetatud projekt, mille käigus iga Eestis sündinu saab endale raamatu. Ühtegi raamatut ei müüda, keegi mingit kasumit ei saa. Mis pagana Euroopa nõukogu luba siin veel vaja on?

No heakene küll, ei jätnud ma ametnikku rahule. Kui miljonilise rahva kirjanduse tõlgete kirjastamine kohaliku mõnesajatuhandelise vähemuse jaoks on kasumit taotlev tegevus, siis äkki võiks kirjanduse tõlkija töötada internetiväljaande jaoks? Kindlasti oleks võimalik luua mittetulundusühing, kuhu eesti luule tõlkijad võiksid autorite nõus­olekul oma tõlked üles riputada. Sinna on ju ometi sissepääs tasuta? Aga telefoni teises otsas olev proua ei lasknud end heidutada. Saavad ju võrgus saadaolevad tekstid il­muda hiljem mõnes raamatus, ja selle kirjastamine oleks taas kasumit taotlev ettevõte...

Ühesõnaga – palju õnne, MEIS! Kui tore, et te nii palju teete eesti kultuuri heaks! Ja aitäh teile, kallid Eesti ametnikud! Teie ülim püüdlikkus Euroopa nõukogu direktiivide täitmisel on jätnud mulle taas kord sügava mulje.