Link kopeeritud!

Ilves: akadeemikud peaksid võtma sihiks ajakirjanduse hõlvamise

 (5)

President Toomas Hendrik Ilves kutsus Teaduste Akadeemia üldkogu juubeliistungil Tallinnas akadeemikuid üles oma sihiks võtma ajakirjanduse positiivse hõlvamise ning oma tegevuse massidele tutvustamise.

Loe veel

Austatav juubilar, akadeemikud.
Lugupeetavad parlamendi ja valitsuse liikmed.
Mu daamid ja härrad, head sõbrad.


Teaduste Akadeemia 70. sünnipäevaks koostatud ajakirja Akadeemia erinumber inspireerib. Mitmeski mõttes, aga eriti tagasivaatavas osas. Noppisin sealt mõned ivad, arendasin mõttes edasi ja tahaksin neid mõtteid täna teiega jagada.

10 aastat tagasi kerkis keeleprobleem Eesti teaduse keskseks küsimuseks uuel viisil. Korraga hakati vene keele asemel nägema inglise keelt nii ohu kui õnne allikana. Akadeemik Peeter Tulviste toona püstitatud teesidest sai tuld ilmselt üks haaravamaid arutelusid meie teadusmõtte keelest ja kohast maailmaruumis.

Praegu, 10 aastat hiljem, tehakse Eestis maailmatasemel teadust eesti keeles ja paljudes võõrkeeltes. Mõlemal viisil kindlasti rohkem ja paremini kui 10 aastat tagasi arvasime. See tuleb selgelt välja ka Ain Heinaru esitatud Eesti teaduse hindamise ülevaatest.

Tahan seda siinse auditooriumi tänasele tegevusele helistiku andmiseks tsiteerida:

„Teadusindikaatorite koondanalüüs näitab aga selgelt Eesti teaduse silmapaistvalt kiiret arengut ja edu. Eesti teaduspoliitilised otsustused riiklikul tasandil on olnud õiged, sest teadustulemuste paranemine on olnud pidev. /---/
Protsessi jätkamiseks on meil vaja üheaegselt suurendada teadlaste arvu, tõsta nende finantseerimistaset ja parandada teaduse infrastruktuuri. Kui need ülesanded on täidetud, siis oleme varsti maailma esimese tosina teadusriigi hulgas.“

Keeleprobleem või -küsimus jäi kümme aastat tagasi lõpliku vastuseta. Täna võib seda mõttevahetust vaadata ehk pisut teise nurga alt. Et toona polnud teaduselu lipukirja sõnastajana ühtki noort Gustav Suitsu käepärast, ei jäänud vaikiv kokkulepe – ainus kompromiss, milleni eestikeelses ruumis ilmselt üldse ongi võimalik jõuda– kuigivõrd kõlama.

Aga see võiks kõlada umbes nii: „Rohkem teadust, rohkem ülemaailmset teadust“. Globaalses külas ei saa me ju piirduda üksnes Euroopaga, mille haaramine aastal 1905 oli väga võimas ambitsioon. Ja lisagem, et globaalseks saades jäädakse ikkagi eestlaseks.

Sestap olen ise alati pidanud keeleprobleemi teadusevaldkonnas müsteeriumiks. Kõige olulisemad fundamentaalteaduslikud teosed kirjutati läinud aastatuhandel keeles, mida ei saanud kuidagi pidada kirjutaja emakeeleks.

Piisab vaid meenutada Newtoni Principia Matematica’t. Ja kui Pascal alustas 17. sajandi keskel ühe tõestuse seletust Fermatile prantsuse keeles, siis jätkas ta peagi: “ja ma ütlen seda ladina keeles, sest prantsuse keel seks tarbeks mitte kuhugi ei kõlba”.

Ehk teisiti sõnastades: suurt osa teadusest on sajandite vältel edendatud võõrkeeles. Pole tähtis, mis keeles seda avaldatakse. Oluline on, et sellest saadakse aru ka oma emakeeles.

Ja mis kõige olulisem: et meil oleks teaduslikult kõrgetasemelisi ja uuenduslikke asju, mida kirja panna.

Mu meelest on eestikeelsel teadlasel ka eeliseid. Kui mitte muus osas, siis lisaväärtusena loob igaüks, kes teeb eesti keeles tippteadust, ka eesti teaduskeelt, termineid ja muud. Kui väike on ühe teadlase võimalus inglisekeelses maailmas saada endale oma keeles nimeline terminipakett? Ja kui suur on see võimalus Eestis – pea iga teadusharu iga tippesindaja saab soovi korral selle võimaluse ja au kätte.

Ma räägin eestikeelsest teadusest eeskätt seetõttu, et Eesti teaduse olemasolu püsib demokraatliku ja vaba rahvusriigi põhimõttel ja põhiseadusel. Neid kolme tingimust, mille professor Heinaru Akadeemias sõnastas, on praegusel alusel lihtne täita. Vaja on ainult valitsuse ja parlamendi otsuseid. Ja nad teevad neid otsuseid rõõmuga, kui teavad, et nende valijad niisuguseid otsuseid toetavad.

Kas aga toetavad? Ja millistel tingimustel nad seda teevad?

Lihtsustatult öeldes – toetavad siis, kui saavad aru, millega on tegemist. Kas teile siin piisab sellest, kui inimesed usuvad teie juttu lihtsalt seetõttu, et räägib akadeemik? Või siis seetõttu, et saavad teie väidete tõestuskäikudest aru?

Ma ei väida, et teadusmõtte populariseerimisel poleks viimastel aastatel midagi ära tehtud. On olnud kaalukaid seminare teadusajakirjanduse elujõu tagamiseks. Mõnel perioodilisel väljaandel ongi elu sees. Leidub muidki meediakillukesi. Teadlaste Öö, näiteks.

Aga kes võidab maailmavaadete sõja, kui iga teadlaste öö kohta tuleb eesti telekanalites vähemalt 50 ebausuööd?

Kolm aastat tagasi mõõdeti eestlased Eurobaromeetri (http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_225_report_en.pdf) abil kõige ebausklikumaks rahvaks Euroopa Liidu toona 25 liikmesmaa elanike seas.

Üle poole elanikkonnast ehk 54% usub, et maailma juhivad mingid üleloomulikud jõud, mis pole seotud maailma suurte religioonidega nagu kristlus või islam. Ainujumala olemasolu uskus 16%, mis omakorda oli Euroopa madalaim näitaja. Ateiste oli 26% elanikest.

Selline on olukord riigis, mille alg-, kesk- ja ka ülikooliharidus saab varsti 400-aastaseks! Riigis, kus ollakse uhked oma ratsionaalsuse ja teaduse üle. Riigis, mille ametlik haridus- ja majanduspoliitika on teadmistepõhine, ehk siis rajatud teadlaste, mitte usu toel kindlakstehtule.

Usuvabaduse vastu ei tohi sammugi astuda. Aga ma arvan, et kommunikatsioon, milles üks pool toetub teadusele ja teine mitte, ei saa olla eriti efektiivne, sest segamini aetakse ju isegi astronoomia ja astroloogia.

Riigivõim ei tohi loomulikult teha ettekirjutusi vabale ajakirjandusele, kuidas ja mida käsitleda. Teaduste Akadeemia on seevastu auväärsete autoriteetide mitteriiklik ühendus. Akadeemial on kõik õigused meedia mõjutamiseks, seda muidugi seaduste piires.

Kehtiv Teaduste Akadeemia seadus ei pane akadeemiale küll otsesõnu teadussaavutuste populariseerimise ja kommunikatsiooni kohustust, kuid soovin Teaduste Akadeemiale järgmiseks kümnendiks korralikku, tihedat ja tõhusat meedia- ja kommunikatsioonistrateegiat.

Me vajame seda üha rohkem. Ma just lugesin viimases American Journalism Review’s avaldet esseed, milles ennustati ellujäämist vaid usaldusväärsele, hästi toimetet ja eliidile orienteerit trükimeediale. Kõik muu, kõik ülejäänu – aga koos sellega paraku ka valdav osa sellest, mida täna Eestis ajakirjanduseks peetakse – lahustub blogide, portaalide ning muu ajaviite- ja meelelahutusäri keskel.

Aga kuidas me siis sellest pääseme, kui teadusele pühendatakse laiatarbemeedias väga vähe ruumi ning kui lehe toimetaja peab matemaatika õppimist isegi keskkooli tasemel asjatuks?

Siit tulevadki niinimetet analüüsid, mis näevad trendi seal, kus muutus jääb statistilise vea piiresse. Või kus liidetakse kokku eesti naiste ja meeste oodatav eluiga ning leitakse seeläbi eestlase keskmine eluiga.

Ma ei taha siin ironiseerida. Pigem väljendan oma muret, õigemini ahastust, et teaduslik, ratsionaalne mõtlemine muutub meie ajakirjandusmaastikul üha harvemaks nähtuseks. Ometi ju teame, et just Eesti ajakirjandus oli see, kes paarisaja aasta jooksul harimata maainimesi maailma asjades õpetada võttis ja teaduse saavutusi ajast aega lahti on seletanud.

Sestap kutsun ma teadlasi, eeskätt Teaduste Akadeemia liikmeid, aktiivsemalt ajakirjanduses sõna võtma. Näiteks omaenda uurimisvaldkonda valgustama. Et Eesti lapsed ikka tahaksid õppida matemaatikat. Et inimesed ikka usuksid ratiosse, et nad ei usuks, et meid juhivad üleloomulikud jõud.

Kuid siin on veel üks oluline element - küsimus, millega ma täna alustasin - vaid nii saab areneda meie teaduslik keel. Ma olen sageli tähele pannud, näiteks aruteludes mõne siinse akadeemikuga, et oma valdkonnast rääkides kasutame eestikeelseid vasteid. Aga kui jutt kaldub teisele teaduslikule teemale, siis libastume liiga sageli inglisekeelsetele terminitele.

Miks? Sest meie teadmised teadusest tulevad inglisekeelsest ajakirjandusest. Mina pean paraku tunnistama, et suure osa oma teadmistest kaasaegse teaduse alal ammutan inglisekeelset ajakirjandust jälgides. Ilmselt on minusarnaseid teisigi, et mitte öelda enamik teist. Miks see nii on?

Eks ikkagi seetõttu, et meie enda emakeelne ajakirjanduslik keskkond, see mõtete eluruum, kust peaksime saama oma teadmisi teaduslikest arenguist, avastama uusi ja vajalikke termineid, ei kajasta kahjuks neid arenguid. Ja nii me keel libastub.

Võtkem siis oma sihiks Eesti ajakirjanduse positiivne hõlvamine,

• et aidata see ebausu aluselt teaduse alusele seisma;
• et teadus jääks ausse ja oleks põnev asi juba lapsepõlves, nagu see on olnud küllap kõigile, kes siin täna on;
• et ka siis, kui inimesest ei saa teadlast, pakuks teadus ja teaduslik mõtlemine talle huvi ja oleks tema mõtlemise aluseks;
• et saaksime teadusest rääkida ikka emakeeles.

Jõudu teile selleks. Palju õnne ja edu Eesti Teaduste Akadeemiale!

Vivat, crescat, floreat!

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare