Immanuel Wallerstein: Eesti ei peaks end tundma erilisena
•• Sageli tekib tunne, et Eesti ja kogu Ida-Euroopa identiteet on üles ehitatud vastandamisele. Te olete uurinud Aafrika postkoloniaalset ajalugu. Kas siin on sarnasusi? Ehk ei ole meie probleemid mitte niivõrd postsotsialistlikud, kuivõrd postkoloniaalsed?
Väga palju pole vahet, kuidas seda kutsuda. Teil on iseseisvuse taastanud väike riik, mille sõltumatust toetas enamuses olev etniline grupp – eestlased. Suurimaks vähemusrahvuseks on venekeelsed inimesed, kes teie meelest tunnevad ilmselt liiga palju ühist Venemaaga ning pole piisavalt Eestiga integreerunud.
Rahvuslus võtab palju eri vorme, millest üks on lingvistiline. Tahate kehtestada eesti keelt kogu elanikkonnale ning vene vähemus tunneb end seetõttu ahistatuna ja astub vastu eriti just lingvistilisele survele.
Niisugune olukord pole aga omane mitte üksnes Ida-Euroopale, vaid riikidele üle kogu maailma. Alati on küsimus etnilise enamuse ning etniliste vähemuste omavahelises leppimises ning selles, kui palju ruumi annab enamus vähemuse kultuurilistele nõudmistele.
Kõiki Ida-Euroopa riike või siis maid, mis sündisid pärast Esimest ja Teist maailmasõda või pärast 1989. aastat, seob see, et nad kasvasid välja imperalistlikest struktuuridest, Austria-Ungarist, Venemaast ning hiljem Nõukogude Liidust. Üks imperialistlike struktuuride omapärasid on see, et nad saavad endale lubada üsna kergelt lingvistilist mitmekesisust.
Väiksemate üksuste eraldumisel tekib aga palju survet rahvusliku homogeensuse saavutamiseks. See võib tunduda Eestile uus, kuid see on nii käinud juba sadu aastaid. Te ei peaks end tundma erilistena.
Kui tunnete end postkoloniaalsetena, on teil ilmselt õigus, et tegemist on pigem selle kui postsovetliku nähtusega.
•• Kui see on maailmas nii universaalne, oleks ilmselt õige oletada, et maailmal on ka meile midagi õpetada. Mis võiks olla sellest lähtudes nõuanne, kuidas tulla siin toime venekeelse elanikkonnnaga?
Iga riigi probleemiks on jõuda üksmeelele selles, et enamusel on reaalselt kehtivad õigused ning etnilistele, usulistele, kultuurilistele ning teistele vähemustele on tagatud reaalne kaitse.
Teie juhtum on seetõttu keerulisem, et asute otse Venemaa kõrval. Teie vähemus on venekeelne ning pidite saavutama iseseisvuse, eraldudes Nõukogude Liidust, mis kujutas endast venelaste domineeritud struktuuri. Tunnete end väga ebamugavalt, kui peate mõtlema vähemuse kultuuri kaitse kontseptsioonide peale. Teatud mõttes te ei usalda nende emotsionaalset lojaalsust Eesti riigile.
Soovitaksin eeskätt pisut rahuneda. Tunnen, et murrate liiga palju pead võimaliku setsessiooni pärast, kuid vaadake: see on täpselt sama Hispaanias või Prantsusmaal või Suurbritannias või Slovakkias ja Rumeenias… Vägagi ebatõenäoline on, et lingvistilised või kultuurilised vähemused astuvad reaalseid samme eraldumiseks, eriti kuna olete integreeritud Euroopa Liitu, mis on tugevaks vastuargumendiks etniliste rühmituste eraldumisele.
•• Eestis on toimunud palju muutusi. Meile siiani iseloomulik liberaalsus annab vaikselt ruumi rahvuslikule konservatiivsusele, millega kaasneb suurem riiklik kontroll ning otsuste langetamise koondumine n-ö partei tagatubadesse. On selline tee jätkusuutlik?
Taas pole teis midagi erandlikku. Neoliberalismi saatis küllalt suur edu viimase 25 aasta jooksul üle maailma. Ma isiklikult arvan, et tema edulugu hakkab jõudma lõpule ning maailm liigub tagasi mudeli juurde, mis on riigisiseselt rohkem keynes’lik ning rahvusvaheliselt protektsionistlikum. See on osa normaalsest pendeldamisest, mis on saatnud kapitalistlikku maailma selle algusest saadik. Seda mõjutavad maailmamajanduse olukord ning muud tegurid, mis on kaugelt väljaspool Eesti inimeste või valitsuse kontrolli.
Kuid vaadakem Prantsusmaad või USA-d, kus praeguste valimiste ajal kõlavad erakordselt tugevalt protektsionistlikud teemad. Nii Clinton kui ka Obama lubavad revideerida suhteid Põhja-Ameerika vabakaubandusassotsiatsiooni ehk peamise liberaalse meetmega, mida suudeti viimase 10–15 aasta jooksul võtta.
Kõik see on tingitud maailmamajanduse olukorrast. Eesti on kaasatud ülemaailmsesse muutuvasse liikumisse, hoiakute tasakaalu muutumisse. Teid aitaks, kui katsuksite veidi selle üle mõelda, mis mujal maailmas sünnib, ning mõista, et see pole midagi vaid teile ainuomast.
•• Kas te isiklikult toetate aset leidvaid muutusi?
Jah, tunnen end paremini maailmas, mis on keynes’lik, mitte neoliberalistlik. Samas ei arva ma, et keynes’lik maailm lahendaks meie probleemid. Analüütikuna näen, et maailm läbib tsüklilist mudelit. 1945–1970 oli maailm väga
keynes’lik, 1975. aastast kuni 1995. või 2000. aastani aga neoliberalistlik. Nüüd pendeldab ta tagasi.
•• USA roll maailmas tundub vähenevat. Olete öelnud, et oleme kindlalt kaotanud Iraagis ning ilmselt ka Afganistanis. Milline hakkab välja nägema uus maailmakord?
Kaootiline, korratu, kohutav, ebamugav. USA hegemoonia pole mitte üksnes ümber, vaid ta on ka taastamatu. See ei tähenda, nagu poleks Ühendriigid tugev riik – muidugi ta on seda. Aga ta pole enam hegemooniline ning tema jõud väheneb.
Kaks viimast USA võimsuse tugisammast on olnud tema armee ning tema roll maailma reservvaluuta hoidjana. Iraak on tõestanud, et kogu USA sõjaline masinavärk, mis on imetlusväärne ning kümme korda võimsam kui kellegi teise oma, on väga hea pommitamiseks, kuid ei kõlba selleks, et võita sõda. Ta ei suuda võita väikest riiki, kus on taktikaline sissiliikumine. Kui ta just ei
saada sisse massiivset hulka maavägesid – kuid USA-l neid pole ning lähemas tulevikus neid ka ei tule.
Samal ajal kukub metsiku kiirusega Ühendriikide valuuta. See muudab nii seda, mida USA on suuteline korda saatma, kui ka Ühendriikide endi elatustaset. Ühendriikidele on sellest oodata palju ebameeldivusi, kuid ta jääb tugevaks jõuks.
Selle tagajärjel saame maailma, kus on kaheksa kuni kümme suurjõudu. Mõistagi on üks Euroopa ning teine Ida-Aasia, kuid olulised jõukeskused on ka Venemaa ja India. Isegi Iraan on seda. Nii saame tõepoolest multipolaarse maailma selle kõige ehedamas
tähenduses. Kõik need alad hakkavad otsima sobivaid alliansse, mis tugevdaks nende suhtelist nõrkust, nii et hakkab käima mäng ilma kindla arusaamata, milline on tulemus. Kuid keegi ei domineeri enam maailmas ega hakka seda ka lähimas tulevikus tegema.
•• Nii et meie kui väike riik peaksime seda kartma?
Ühest küljest küll, teisalt jällegi ei usu ma, et keegi kavatseks teile kallale tungida. See poleks realistlik, sest te olete Euroopa osa. Teie saatus on osaliselt seotud ka muu Euroopaga. Euroopa peab jõudma mingisugusele kokkuleppele
Venemaa kui poliitilise probleemiga. Ent sama ajal ei seisa te silmitsi NSV Liidu taastamise võimalusega. Venemaa jõud küll tugevneb – tänu rahavoole, mis on võimaldanud neil viimase kümne aasta jooksul tugevdada riiki ning taastada armeed. Nad tahavad ka tugevdada oma rolli Kaukaasias ning Kesk-Aasias, kuid Baltikumist on nad enam-vähem loobunud.
Teil ei tasu karta suuremat ohtu kui näiteks Poolal.
•• Venemaast rääkides – tundub, et vabaduse ja demokratiseerumise laine on peatunud. Kuidas peaksime meie ning lääs tervikuna tegelema selle n-ö mittevabaduse teljega?
Ei arva, et teil või läänel on selles suhtes väga palju teha. Mitte just väga suures osas maailmas kehtib niisugune poliitiline süsteem, nagu USA-s, Suurbritannias, Prantsusmaal või Saksamaal ning samuti Eestis.
Mis puudutab Venemaad – neil on mõistagi vähem liberaalne atmosfäär, kui meile meeldiks. See pole küll sama, mis oli Nõukogude Liidus, kuid on palju vähem vaba kui Eestis.
Minu nõuanne oleks sama, mis identiteediküsimuse kohta: võtke rahulikumalt. Võimalused, mida te saate teha või peate tegema, on piiratud. Aja jooksul võib olukord muutuda, kuid mitte lähimas tulevikus.
Immanuel Wallerstein
•• Yale’i ülikooli teadlast Immanuel Wallersteini (snd 28. septembril 1930) tuntakse eeskätt maailmasüsteemide teooria rajajana. Ülemaailmse kapitalismi kriitika ning “süsteemivastaste liikumiste” propageerimine on teinud temast ühe globaliseerumisvastaste iidoli.
•• Wallerstein alustas oma akadeemilist karjääri, uurides koloniaalvõimu vastu mässavat Indiat. Ta pälvis 1954. aastal Columbia ülikoolis doktorikraadi, hiljem jätkas ta postkoloniaalse Aafrika probleemidega.
•• Oma maailmasüsteemide teoorias väidab Wallerstein, et maailm jaguneb tuumaks ning perifeeriaks, millest viimati mainitu peamine otstarve on varustada tuuma toorainete ning odava tööjõuga. Alates 1980-ndatest on ta ennustanud USA hegemoonia langust; hiljem ka neoliberalismi taandumist. Wallerstein usub, et nüüdisaegne maailmasüsteem on jõudnud omadega lõpp-punkti.
•• Wallersteini kriitikud viitavad, et osa tema ajaloolisi tähelepanekuid ei pruugi olla korrektsed. Samuti süüdistavad kriitikud teda liigse tähelepanu pööramises riiklikele ideoloogiatele ning kultuurilise mõõtme eiramises.
