IMMANUEL WALLERSTEIN: Ottomani pärijad Euroopasse?
Tark vastus sellele peab algama 16. sajandist, mil Ottomani impeerium oli sultan Suleimani valitsuse all oma hiilguse ja tähtsuse tipul. Tol ajal tundus Ottomani impeerium Euroopa-vastasena – muslimi impeerium, mis laienes kõikjale, sealhulgas kristlikku Euroopasse. Ta ei kontrollinud mitte ainult kõike seda, mida me tänapäeval nimetame araabia maailmaks, vaid vallutas ka kogu Kagu-Euroopa. See tipnes 17. sajandil nn Tür-kenjahr’iga, mil Habsburgid suutsid otse Euroopa südames edukalt vastu seista Ottomanide teisele Viini piiramisele. Pärast seda hakkas impeerium tasapisi kokku kuivama, kuni 19. sajandil kutsuti teda juba “Euroopa haigeks meheks”. Pange tähele, just Euroopa haigeks meheks!
Esimese maailmasõja alguses varises Ottomani impeerium lõpuks kokku. 1919. aastal algatas Dardanellide (1915) sõjakangelane Mustafa Kemal (hiljem tuntud kui Atatürk, türgi rahva isa) rahvusliku vabastusliikumise, eesmärgiks rajada rahvuslik ja sekulaarne Türgi vabariik. 1922. aastal kaotati sultanaat ja aasta hiljem kuulutatigi välja Türgi Vabariik, mille presidendiks sai Atatürk. 1924 kaotati ka kalifaat, see tähendab sultanaadi kehastatud usuline võim. (Kui Osama bin Laden viitas 2001. aastal muhameedlaste 80 alandusaastale, arvestas ta alguspunkti just kalifaadi kaotamisest.)
Atatürki programm tähendas tingimusteta “läänestamist” – õigussüsteemi ümberkujundamist, naiste vabastamist, usulise sümboolika kaotamist ja ennekõike etatismi – riigi keskset rolli kodanike elus. Lääne orientatsioon küll, aga mitte Euroopa-meelne, sest Türgi Vabariik oli tugevalt imperialismivastane ega mänginud Rahvasteliidus osa, mida hilisemas ajas võib võrrelda India rolliga ÜRO-s – kolonialismi ja imperialismi püsikriitiku osa. Kuigi suhted N Liiduga olid algselt head, mandusid need sõdadevahelise aja jooksul tõsiselt. Ja Teises maailmasõjas säilitas Türgi liitlaste suureks pahameeleks neutraalsuse.
Kui Suurbritannia teatas 1946. aastal, et tõmbub poliitiliselt Lähis-Idast välja, korjasid Ühendriigid vedelema jäänu üles. Trumani doktriin paigutas USA selgelt Kreeka ja Türgi valitsuste selja taha ning selle vastu, mida USA valitsus nimetas Nõukogude ohuks. NATO rajamisel 1949 paistis Türgi liikmelisus juba endastmõistetavana. Ja 1950, kui ÜRO taotles Lõuna-Korea abistamist, reageeris Türgi väga tähenduslikult. Selleks hetkeks oli Türgi läänestumisel vahetanud algse Prantsuse mudeli selgelt USA oma vastu.
Siis, kui Atatürki asutatud partei hakkas pärast sõda jõudu kaotama, liikusid sekulaarse rahvusluse ja etatismi (riigi rolli jakobiinliku versiooni) tagajana eesliinile Türgi relvajõud. 1970-ndatel, mil Euroopa Majandusühendus laienes Lõuna-Euroopasse, andis Türgi märku koostööhuvist, kuid see tõrjuti tagasi. Pole siiski kindel, kui huvitatud Euroopaga liitumisest Türgi ise toona oli.
Türgi oli täis sise-probleeme: sõjavägi, mis oli korduvalt võimu haaranud, Kagu-Türgi kurdide paisuv ülestõus, islami taassünd. Peajoone türklaste ja sõjaväe jaoks polnud kurde olemas. Olid ainult türklased. Ja nad ei soovinud tunnistada mingeid rüh-maõigusi, sealhulgas keelelisi. Sõjavägi surus ülestõusud maha, aga väga kõrge hinnaga. Sõjaväelased ei soovinud teha mingeid mööndusi ka islamistidele. Noodki suruti maha. Aga Euroopas oli alanud ajastu, kus aina rohkem tunti muret inimõiguste pärast ning tooreste repressioonide ja sõjaliste riigipöörete praktikat hakati pidama täiesti vastuvõetamatuks.
Oli ka teine kaalutlus. 1950-ndatel vajas Euroopa oma kasvava tööstuse ülalpidamiseks tööjõu sissevoolu. Allikana kasutati Türgit. Seda eriti Saksamaal, kus oli ulatuslik Gastarbeiterite programm. Kuid 20 aastat hiljem, kui oli alanud Kondratjevi B-faas (vene majandusteadlase kirjeldatud “lained” maailmamajanduse struktuurimuutustes – toim) ning tööpuudus kasvanud, hakkasid nii valitsus kui ka avalikkus arvama, et türklased peaksid koju tagasi minema.
Kuid selleks ajaks oli tegu juba türklaste Saksamaal ja mujal Euroopa sündinud teise põlvkonnaga, kes pidasid end oma sünnimaal päriselanikeks ning soovisid peale sinnajäämise kasutada ka kõiki kodanikuõigusi. Kuna türklased jäid valdavalt Lääne-Euroopasse paigale ning neile lisandusid uued immigrandid Põhja-Aafrikast, hakkas muslimi elanikkond märkimisväärselt kasvama. Ja et nende hulgas oli tõusujoonel ka islamism, muutus kultuuriline (ja poliitiline) konflikt Lääne-Euroopa argielus põletavaks päevaprobleemiks.
Pärast N Liidu kokkuvarisemist keskendus Lääne-Euroopa Kesk- ja Ida-Euroopa oma süs-teemi sulatamisele. Türgit tõsteti korduvalt järjekorras neist riikidest tahapoole. Samal ajal juhtus Türgis tähelepanuväärne sündmus – islamistid said tegeliku poliitilise võimu. Kuid need olid erakordselt “mõõdukad” islamistid, kelle soov lõimuda Euroopasse oli hoopis tugevam kui riigikesksetel sõjaväelastel. Islamistid nägid Euroopas tagatist oma kodanikuõigustele. Sama nägid ka kurdid. Ka USA soosis Türgi ühinemist Euroopaga, pidades seda takistuseks Türgi lahkulöömisele läänest, seega ühtlasi USA-st.
Kuna võimalus, et Türgi liitub, muutus tegelikult käegakatsutavaks, hakkasid mõned Euroopa juhid, eriti Valérie Giscard d’Estaing ja Helmut Kohl, oma hirme ka lauseteks vormima. Nad teatasid, et Türgi ei mahu Euroopasse, pidades loomulikult silmas, et Türgi pääsemine EL-i tõstab äkiliselt muhameedlaste osatäht-sust Euroopas. Just samal ajal keelustas Prantsusmaa muslimi peakatete kandmise koolides. Ja kogu Euroopa poliitikud hakkasid rääkima muslimiohust.
Ootamatult on teema läinud ühtviisi teravaks nii Euroopa kui ka Türgi jaoks. Euroopas on keskne küsimus, kas rajada oma tulevik kristlikule või sekulaarsele kultuuripõhjale. Peab osutama, et just praegu vaidlevad eurooplased tuliselt, kas Euroopa kristliku pärandi märkimine uues põhiseaduses (mida tugevalt õhutab Vatikan) on õigustatud. Kuivõrd sisemise segaduse seemned idanevad, sõltub sellest, kas euroooplased suudavad või ei suuda leida oma kasvavale muslimi elanikkonnale kultuurilist ruumi. Türgi mänguvõtmine tähendab mõne jaoks tasakaalu rikkumist kaose kasuks. Teised jälle näevad selles teed kaose vältimiseks.
Samal ajal tähendaks Türgi äratõukamine olulist tasakaalunihet laiemas Lähis-Idas, nagu Bushi administratsioon seda nimetab. Türgi on muhameedlik, kuid kannab siiski araabia maa-ilmas Ottomanide valitsuse pärandit ning kõigi araabia maade elanikud ja riigitegelased kohtlevad teda suure umbusuga nende riikide iseseisvumisest saadik. Teisalt, kui Türgi Euroopast lõplikult eemale tõrjuda, võib praegu soosingus olev mõõdukas islamism vahetuda hoopis radikaalsemaga – ja see on midagi, mis tuleb vältimatult Euroopale tagasi. Seega, Türgi Euroopas pole mingi pisiküsimus.
Immanuel Wallerstein, Yale´i ülikooli sotsioloogiaprofessor
