Kui ütelda sõna "keelemees", siis meenub kõigepealt Henn Saari. Võib-olla oligi tema see, kes selle sõna tuntuks tegi ja talle sisu andis. Avalikkus tunneb Henn Saarit ehk parimini Eesti Raadio keeleminutite kaudu. Need on eetris olnud üks kord kuus 1969. a veebruarist alates ja seda katkematult tänini. Need minutid on olnud ühtaegu nii harivad kui ka kasvatavad, nende kaudu on antud teada kõigist eesti keele muredest ja rõõmudest, seda ka ajal, kui lugeda tuli ridade vahelt.
Teiseks kuulub keelemehe mõistesse selge ühiskondlik hoiak. Henn Saari seisis kindlalt eesti keele õiguste eest, osaledes otse või vahendatult mõlema senise keeleseaduse (1989, 1995) koostamises. Ta pidas aga alati silmas ka seda, et ühe keele kaitsmine ei tähendaks ühegi teise keele ahistamist. On veel palju sellist, mis laiema avalikkuse eest jäi varjule. Ajakirja Keel ja Kirjandus keeleosakonna toimetajana 1959–1975 suunas ja parandas ta eesti filoloogide keelekasutust. Oma haruldast sõnastusannet rakendas ta näiteks Eesti põhiseaduse keelelisel kohendamisel. Vähesed teavad, et kui Eesti president ametivannet annab, siis loeb ta Henn Saari seatud sõnu, mis järjestatud eesti keelele loomuomaselt, mitte 1930. aastate puises ja kohati võõrapärases stiilis. Ja et tema sõnameisterlikkust veelgi ehedamalt hoomata, tuleks lugeda "Toledo juuditari" eestikeelset tõlget.
Tema meelisuurimisteema oli valdkond, millele ta pani nimeks sõnagrammatika, see on sõnade tuletus ja muutmine. Keelekorraldusteooria, õigekiri, nimed – neile pühendus ta alates 1975. Eesti Keele Instituudis. Paljudes küsimustes oli Henn Saari vaieldamatu autoriteet.
Elu oli olnud vahel tema vastu väga ebaõiglane, nii nagu paljude eakaaslastegi puhul. Ent kõigest hoolimata jõudis ta lõpuks saavutada palju sellest, mida oli soovinud, ning see leidis tunnustust. Valmis saksakeelne monograafia, mille põhjal ta sai 1998. a doktorikraadi. 1989. a anti talle F. J. Wiedemanni keeleauhind, 1996. a riigi teaduspreemia ning 1999. a Avatud Eesti Fondi elutöö auhind. Samal aastal valiti ta Emakeele Seltsi auliikmeks, seltsi esimees oli ta 1990–1992.
Põhimõttekindel, pisiasjadeski täpne ja hinnaalandust möönmatu, nii jääb ta meelde oma kolleegidele. Keel ja kõik sellega seotu oli keskkond, millega ta end jäägitult sidus ja samastas. Ütelda tema kohta "keelemees" tundub seepärast kõige täpsem ja seletamist mittevajav. Keelemehi ja
-naisi on olnud, on ja tuleb veel, kuid üks selle mõiste etalone on nüüd meie ja järeltulevate põlvede hinnata.
Eesti Keele Instituut Emakeele Selts
Ärasaatmine kolmapäeval, 15.09 kl 14 Metsakalmistu kabelist.
