27.07.1932– 20.02.2000
Hingamispäeval väsis tuksumast eesti tantsukultuuri töö- ja anderikka pühapäevapoisi Heino Aassalu süda. Leinahetkel on tunne, et ta oli asendamatu, vähemasti vaimses tähenduses jääb ta selleks pikaks ajaks – loova mõtlejana, üldistajana, tantsuloomingu aine sügavalt valdajana, millest kirjapandunagi jääb meie kätesse rohkem kui paar tuhat lehekülge. Tema sulest on ilmunud 20 tantsukogumikku, raamatud ja monograafiad esitantsijast Tiiu Randviirust ja Elena Poznjak-Kõlarist, tantsumemmest Helju Mikkelist, "Estonia teatri balleti seitsekümmend viis aastat", trükivalmis sai monograafia Helmi Tohvelmannist, tema toimetajakäe alt on tulemas "Eesti teatri biograafilise leksikoni" kõik balletiteatri artiklid.
Tähenduslik on seegi, et Heino Aassalu ei väsinud viimaseilgi päevil rõhutamast, et talle on olnud eriliselt tähenduslikud Ants Lauter ja Paul Pinna kui loomeisiksused. Ta ilmuski ju Estonia lavale 1943. aastal Prantsuse lapskuningana, Louis XIV osas "Kolmes musketäris" Pinna Mazarini kõrval. Lauterlik töövõime, korrektsus ja vaimuhaare kuulusid vaieldamatult ja endastmõistetavalt Heino Aassalu loojaisiksuse juurde. Sest kes olnuks see mees, kes sedavõrd jõuliselt oleks seisnud aastast 1955 ühtekokku kümne üldtantsupeo eesotsas, aastail 1973–90 pealavastaja ja kunstilise juhina, kes oleks seadnud ja loonud nii arvukalt tantse Estonias, Draamateatris, Filharmoonias, Viru varietees, Tallinnfilmis, ETV-s, nii kodu- kui ka välismaal.
Heino Aassalu lõi ansamblite Kullaketrajad ja Randlased juhtimise kõrval üle 40 rahvatantsukirjelduse, luges aukartustäratava põhjalikkusega tantsu- ja balletiajaloo kursusi Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Kuid töökohad ja ametid pole olulised, sest Heino Aassalu on ja jääb eesti tantsukultuuri ja balletiteatri täievoliliseks esindajaks, MAESTROKS. Heino Aassalu elutööd jõuti pärjata Ullo Toomi ja Anna Raudkatsi preemiatega tantsuvallas, Priit Põldroosi preemiaga aga teatriteaduse ja pedagoogika poolelt.
Teatri- ja tantsumehe vaim on vaikinud, tema raamatuisse pandu ja käsikirjadesse jäänu lööb takti edasi, meistki kaugemale – kuni kestab meie tantsu- ja teatrilugu.
