Nüüd on meil vastav volinik ja puha. See seadus ütleb, et sooliseks diskrimineerimiseks ei peeta ainult meestele kehtestatud kohustuslikku ajateenistust kaitseväes. Loogiliselt võttes ta seda siiski on.

Ajateenistus vältab Eestis alla aasta. Kuid poistel, kes on põdura tervisega või kes põlgavad surmarelvi kõlbelistel või usulistel põhjustel, on asendusteenistuse kohustus. Viimane tähendab teenimist kas sise- või sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse kuuluvas struktuuriüksuses, mis tegeleb pääste-, sotsiaalhooldus- või hädaabitöödega. Ikka veel ei pea me seda vahetegemiseks.

Mida ütleb seadus

Ühes nõukogudeaegses Pikris oli naljalugu mehe ja naise rollist ühiskonnas. Naiselikkus, saati siis daamilikkus, polnud tollasele naisele kõige soovitatavamad omadused. Nii jõuti tõdemuseni, et nõukogude naine ongi nõukogude mees. Küsitav on siiski, kas ka asendusteenistus muudaks eesti naise otsekohe eesti meheks. Samas aga defineerib seadus soolist võrdõiguslikkust kui naiste ja meeste võrdseid õigusi, kohustusi, võimalusi ja vastutust. Palgavõrdlused näitavad mitmel elualal suuri vahesid naiste kahjuks. Kahtlemata on siin tegu inimeste soo alusel nende väärtuslikumaks/väärtusetumaks pidamisega.

Mille eest kaitseb Eesti oma neide, kui vabastab nad isegi asendusteenistusest? Kas nii loodetakse kuidagi iibe tõusule hoogu anda? Vaevalt, sest tegu on siiski ainult ühe aastaga. Ja teine küsimus: kas Eesti Vabariik saab endale õigupoolest lubada sellist rüütellikkust daamide suhtes? Rahuaja riigikaitse seaduse järgi rakendatakse riigikaitse eesmärkide saavutamiseks totaalkaitse põhimõttel kogu rahvas ning rahva ja riigi jõuallikad. Tegelikult siiski ei rakendata. Vaevalt oleks meil tarvis järgida Iisraeli eeskuju ja ajada oma naised relvile. Aga asendusteenistus on hoopis midagi muud, see on kodanikukohus. Panus Eesti riigi heasse käekäiku. Liiati on see tasustatav.

Pole mingi saladus, et noored eesti mehed, kes on ajateenistuse läbi teinud, on palju enam huvitatud oma riigist kui niisugusest – ja mõistagi siis ka selle kaitsmisest – kui need, kes sõjaväes pole käinud. Kas meil tasub loota, et poisid annavad hiljem osa oma patriotismist edasi ka oma tütarlastele ning siis sulevad nad koos silmad ja mõtlevad Eestimaale? See on nõrk lootus.

Lapsi jõuab teha

Kaitseväelane annab tegevteenistusse astumisel kaitseväelase tõotuse. Ja tõotustes, olgugi et lausutud vaid vormitäiteks, on teatav maagia. See jätab mingi jälje. Võib-olla oleks ka tüdrukutel kasu sellest, kui nad annaksid kord tõotuse Eesti eest seista. Äkki suunaks see neid mõtlema vähem tüdrukulikke mõtteid ja olema rohkem kodanikud?

Soolisest võrdõiguslikkusest rääkides jõutakse tihti koletu tõdemuseni, et naine, kelle keha abil kaupa müüakse, ongi kaup; et meedia loob stereotüüpseid naiserolle jne. Kas neid ikka loob üksnes meedia? Või loob neid paljuski naissugu ise?

Muidugi, naiste kanda on laste sünnitamise ja kasvatamise raske ülesanne. Samas ei ole kõigil lapsi, või on alles 30. eluaastates. Enne aga teevad nad parimal juhul karjääri, halvimal juhul saab neist tühine, kasina vaimse pagasiga osa ühiskonnast, miks mitte ka kaup. Asendusteenistus ei tee tüdrukust veel kolhoositari. Ja vabatahtlik tegevus millegi (oma riigi?) hüvanguks on palju omasem arenenud kodanikeühiskondadele, mille hulka kuuluvaks meie, eestlased, endid veel paraku pidada ei saa.

Teisalt, miks peaks me diskrimineerima oma noormehi, kes kõlbelistel/usulistel kaalutlustel teevad valiku näiteks päästetööde kasuks, loovutades eakaaslastest neidudele võimaluse samal ajal tarmukalt karjääri teha, või, liigagi tihti, lihtsalt n-ö hängida ja poodelda? Tegelikult vajab Eesti riik igaühte. Ja asendusteenistus on panus, mille igaüks saab anda.