Indrek Hargla: Kultuuripärandiaasta väärtustab eestlust
Käesolev aasta on kuulutatud Eestis kultuuriministeeriumi ettepanekul kultuuripärandiaastaks.
Kultuuripärandiks peaksime pidama kõike seda, mida meie esivanemad on oluliseks pidanud ja edasi andnud. Need on esemed, ehitised, väärtused ja keskkonnad, mis meid defineerivad, mida me väärtustame ja tahame, et need säiliksid, et ka meie saaksime need edasi pärandada. Seega on see suuresti eestlaseks olemise aasta, selle peale mõtlemise aasta. Meie praegune aeg on ilmselt senise ajaloo kõige kiiremini muutuv aeg. Inimese mõju keskkonnale pole kunagi olnud tugevam kui praegu.
Eestimaa ei ole muutunud nii kiiresti kui Euroopa, aga meiegi oleme kaotanud mitmeid keskkondi ja territooriume, nii füüsiliselt kui vaimselt. Muidugi ei suuda me ühe kultuuripärandiaastaga kõike tagasi saada, võõrast ja sobimatut välja juurida, oma maad puhtaks pesta ja uuelt lehelt alustada, aga me võiksime julgemini oma ajaloost ja väärtustest rääkida. Meile antud pärand on rahvusliku identiteedi ja eneseväärikuse kandja ning me peame selle oma lastele edasi andma.
Looduse vastu aupaklik
Tihti tundub, et igasuguste rahvuslik-kultuuriliste väärtuste kõige suuremad vaenlased on ükskõiksus ja ahnus. Otsene vaenamine tekitab enamasti kaitseleeri, ent ükskõiksus ja ahnus on salakavalad pahed, mille koledat mõju ei pruugigi esialgu märgata. Ma ei taha kõlada üleliia sõjakalt, aga kui kultuuripärandiga oleks kõik hästi, siis ilmselt oleks 2013. aastat nimetatud teisiti. Kui meie ei oska oma lastele näiteks pärandada rahvustunde väärtustamist ja põhimõtet, et Eestis tuleb asju ajada eesti keeles, siis oleme oma pärandist kõige väärtuslikuma osa ära kaotanud.
Minu jaoks on eesti keele kõrval üks tähtsamaid küsimusi keskkondade harmoonia ehk Eesti nägemine maana, kus teatava inimtekkelise kultuuri kooselu on toimunud aupaklikult ühes loodusega. Eesti on olnud maa, kus kultuurmaastike kõrval on alati olnud puutumata loodust, loomi ja linde. Me oleme tahtnud sellega kooskõlas elada. Me võiksime pärandiaasta jooksul mõelda, kuidas saame ja tahame keskkondadega ühenduda.
Ka suhtumine on üks oluline osa oma pärandi väärtustamisest. Tihti võib kohata, et mingi osa kultuuripärandist on justkui restaureeritud, ent suhtumine sellesse on merkantiilne.
Vanad asjad on läikima löödud, oma algsest tähendusväljast välja kistud ja rakendatud rahavankri ette. Ma ei taha öelda, et igas tuuleveskis peaks ka tänapäeval jahu jahvatama, ent mõningate Tallinna vanalinna hotellide ja suveniiripoodide sisemus annab märku hoolimatust ükskõiksusest ajaloolise keskkonna vastu.
Kultuuripärandi aasta toob loodetavasti meie teadvusesse (tagasi) arusaamise, et me elame ruumis, kus minevik hingab igal sammul meie ümber. Me ei oleks need, kes me oleme, kui seda poleks olnud. Homsesse kanduvat pärandit aga loome täna ja praegu. Kui teeme seda südamega, siis võtavad tulevased põlved selle omaks ja annavad edasi.
