Indrek Hargla: Moraali ja eneseväärikuse küsimus
Midagi olulist riigi ja ühiskonna suhetes on liigestest lahti, riik elab justkui oma elu kusagil kõrgel ja kaugel ja demokraatia dialoogi asendab etatistlik monoloog... ka Läänes käärib demokraatlikkus, süsteem, mida oleme pidanud kõige õiglasemaks ja üksikisiku vabadusi kõige paremini tagavaks, annab tagasilööke. Üha sagedamini räägitakse demokraatia kaaperdamisest poliitilise eliidi poolt ja et parlamentarism senisel kujul on oma aja ära elanud. Parteidel pole maailmavaateid, nad on pelgalt korporatiivsed klubid. Tihti kuuleb, et lõhe eliidi ja eestlaste vahel pole olnud kunagi nii suur kui praegu. Veel sagedamini kuuleb võrdlusi ENSV-ga.
Kardan, et tegelikult oleme me riigina täiskasvanuks saanud. Lapsepõlve idealismi aeg on ümber, oleme küps demokraatia. Meil on professionaalsed poliitikud ja ametnikeaparaat. Kätest kinni hoidmise ja ühislaulmise aeg on ajalugu ega tule kunagi tagasi. Riik on alati olnud asi iseenese pärast, üks instrument kaosest korra poole liikumisel, alati ja igal pool ühesugune. Riik dikteerib ellujäämiseks omad tingimused. Jah, ta on üks egoistlik ja armukade daam, kes nõuab jäägitut pühendumist. Mõisteid nagu õiglus, vabadus, rahvuslus tajub riik konkurentidena. Riik armastab, et teda juhiks olemuslikult marksistlik partei, kes väriseval häälel ja põksuval südamel jutlustab ühe teatava majandusmudeli ülimuslikkusest, keskendugu see mudel siis rahvusvahelise proletariaadi või rahvusvahelise suurkapitali teenimisele.
Kodanikualgatuse tõrje
Kes on riigi lembusesse langenud, olgu need ministrid või riigiaparaat, tegutsevad vaistlikult tema ettekirjutuste järgi. Nad tõrjuvad kodanikualgatusi, sest ilmselgelt pole need sündinud riigi tugevamaks muutmise huvides. Nii et jah, ma arvan, et me oleme riigina küpseks saanud. Me pole saanud eestlaste vaba riiki, vaid Eesti Vabariigi. See toimib suurepäraselt ühe riigina teiste sadade omasuguste seas, täidab oma internatsionaalset kohust, toetab kohusetruult Euroopa pangandust... Selle riigi energia on suunatud väljapoole, teiste riikide poole, sest koostöö muudab neid kõiki tugevamaks.
Mis toimub seespool? Eestlastest ja eestlaste rahvuslikest huvidest partei ja valitsus enam ei räägi. Eestlaste huvid ei aita riigil püsida nii palju kui rahvusvahelise finantskapitalismi huvid. Tulemusena toimub Eestis ja iseäranis Tallinnas mühinal järjekordne venestamine. Ilma vene keelt valdamata on Tallinnas raske tööd leida ja ainult eesti keeles asjaajamine on muutunud keeruliseks – sinust lihtsalt ei saada aru. Riik vaatab seda rahuloluga kõrvalt.
Just praegu möödub kaheksa aastat päevast, millal riik lasi ühe kodanikualgatuse tapmiseks rahvale Lihula all peksa anda.
Lihula kodukari ei tapnud mitte ainult rahvuslikku mõõdet Eesti poliitikas, see sai alguseks ajale, mis määras ära ülevalt alla suhtlemise stiili. Verekoerad ja kumminuiad Lihula sügisöös näiksid olevat hea motiiv kahe aasta pärast järgmise mälestusmärgi püstitamiseks. Ja kardetavasti on siis rahvuslikust vabadusvõitlusest rääkimiseks veelgi rohkem põhjust.
Suhtlus rahvaga toimub peamiselt kahe tasandi kaudu. Esimene on suhtekorraldajate hillitsetud ja tuunitud eneseülistuslik ilukõne ehk ego trip. See retoorika jõuab alati tagasi „väärtustepõhise poliitika, otsustusprotsessi läbipaistvuse ja e-riigi positiivse kogemuse jagamise” juurde ning päädis augustis väidetega, et eestlaste palgad on kasvanud kiiremini kui hinnad ning et ESM on meie eneseväärikuse küsimus ja moraalne kohus. Tõsise näoga küünilise nalja tegemine on kahtlemata samuti küpse riigi tunnus.
Huvitav on siinjuures aga see, et millal hakkas riik ühe ministri suu läbi rääkima moraalist ja eneseväärikusest. Pange tähele – seda ei tehtud mingis riigisiseses rahvuslikus küsimuses, vaid siis, kui rahvusvaheline finantskapitalism sattus hätta.
Käskude ja keeldude keel
Teine omandatud suhtlustasand põhineb ülbusel ja üleolekutundel. Mida meile öeldi, kui maale toodi kodanikuvabadustele otse näkku sülgav ACTA? Mida öeldi, kui oli streik ja nõuti õpetajatele väärilist palka? Mida öeldakse, kui euroga pantvangistatud partei surub hambad ristis läbi ESM-i? Öeldakse: närige muru!
Just riigiteenistujad moodustavad suuremalt jaolt riigi ja kirjutavad seadused. Nemad tunnetavad riigi vajadusi ehk rohkemgi kui poliitikutest ministrid, neid ongi mitu korda rohkem. Parlamentarismi kriis ehk ongi selles, et seadusandja rahva esinduskogu näol jääb üha marginaalsemasse rolli. Oma elu kabinetis istudes veetva riigiteenistuja karjäär ja eneseteostus on väga paljuski õigusloomes.
Riigiasutustes seas veedetud aastad kipuvad reaalsustaju ähmastama.
Eesti kasvav ja ülerahvastatud bürokraatlik masinavärk toodab tohutult seadusi, mida ükski parlament üksipulgi läbi hekseldada ei suuda. Tulemuseks on vigased, segased, läbimõtlemata seadused, mis lähtuvad tihti ametkondlikest huvidest või kellegi isiklikust fanatismist.
Iga organisatsioon hakkab mingist ajast elama ja kasvama iseenda, mitte oma algse eesmärgi jaoks.
Ametniku eneseteostus õnnestub edukamalt, kui ta tabab orgaaniliselt ära oma asutuse kasvuvajaduse ja toimetab selles suunas. Kahjuks muutuvad seadused üha õelamaks, koguni kiuslikuks. Käskude ja keeldude keel kipub muutuma ainukeseks, milles riik instinktiivselt alamatega suhtleb. Tajusin seda ise riigiametis töötades üha rohkem: valitseb mentaliteet, et tuleb rohkem keelata, piirata, pidurdada, inimestel on liiga palju õigusi ja liiga vähe kohustusi. Inimesi tuleb sundida endast aru andma, end registreerima, neid tuleb loendada, kaardistada, küsitleda. Riik vajab seda.
Tervisefašism
Kasvõi uued tubakaseaduse keelud, mille puhul ametnikud isegi ei varja, et eesmärk on inimeste elu ebamugavaks teha. Mitmed tervisefašismi uurinud teadlased väidavad, et see viib paratamatult totalitarismi poole – puritaanide kaaperdatud riik sunnib peale käitumisnorme ja piirab isiklikke vabadusi.Inimeste tegevus lahterdatakse tervislikuks ja mittetervislikuks. Viimane tuleb keelata, ühiskonnast välja juurida. Riigi ideaal on kaalutud, mõõdetud, loendatud, registreeritud elukohaga, digitaliseeritud, tervislik ja alati naeratav rahvuseta kodanik, kes rõõmuga tervitab tervisefašismi, nuhkimisühiskonda ja uut vaikimisajastut.
Siinkohal väike vihje sotsiaalministeeriumile, kus näib olevat raskusi olulisele keskendumisega. Kui palju saavad pensioni need eesti haritlased, kes okupatsiooni ajal hoidsid elus eesti keelt ja kultuuri ning tänu kellele iseseisvus võimalikuks sai? Kui vääriliseks hindab riik nende panust, kes kandsid välja tõelise ENSV rõhutise, et praegused ministrid saaksid rääkida Euroopa ühisväärtustest ja eneseväärikuse säilitamisest?
Vastus: 300 eurot. See siin on meie moraali ja eneseväärikuse mõõdupuu.
