INDREK HOLST: Rohkem lapsi, vähem makse
Olen nõus, et eks ikka nende lapsed, kel lapsed on. Naftaväljade või kullakaevanduste sarnast riiklikku pensionisammast, mis tagaks järeltulevatele põlvedele mõnusad vanadusaastad, Eestil ei ole. Meie rahvastikupüramiid on euroopalikult pea peal: vähem noori ja rohkem vanemaid aastakäike, mis näitab ilmselgelt, et töötegijatele ei saa pensionide kinnimaksmisel loota. Tervest pensionisüsteemist kujuneb Eesti järgmiste aastakümnete murelaps, mis võtab riigieelarvel võhma välja.
Kui vaid oleks rohkem inimesi (ja neil häid töökohti), kes maksaksid makse. Sest lisaks riigi ja kultuuri elus hoidmisele on rahvaarvul ja noorte inimeste pealekasvul praktiline otstarve: kasvatada rahvuslikku rikkust ja tagada vanema põlvkonna pensionid. Mitmed eksperdid on avaldanud arvamust, et pensionide suuruse võiks panna sõltuvusse laste arvust. Aga kuni pole suudetud välja mõelda, kuidas seda efektiivselt teha, tuleb rakendada lihtsamaid meetodeid, milleks on maksusoodustused.
Olulised tulumaksusoodustused
Riigi tulevik sõltub laste arvust ja riik peab andma signaali, et ta nii ka arvab. Eesti inimesi tuleb motiveerida rohkem lapsi saama, mitte ähvardada sanktsioonidega, juhul kui lapsi ei taheta. Lastetusmaks kõlab repressiivselt ja vaevalt sunnib kedagi lapsi sünnitama.
Parem plaan oleks anda kolme või enama lapsega peredele märkimisväärseid tulumaksusoodustusi. Maksukoormus võiks oluliselt langeda alates kolmandast lapsest, sest alles siis motiveeritaks rahvastiku taastootmist. Vahest kõige õiglasem oleks tõsta lapsevanemate tulumaksuvaba miinimumi, mis aitaks korvata lapsele, eriti tema arengule tehtud kulutusi. Laste jaoks eesmärgipärasel haridusraha kogumisel võiks samuti olla tulumaksusoodustus.
Juhul kui valitsus otsustab eelarvetulude suurendamiseks tulumaksu tõsta, tuleb kindlasti arvesse võtta laste arvu peres. Näiteks neil, kel on peres rohkem kui kolm last, maks ei tõuseks. Sama ideed võiks rakendada ka siis, kui peaks siiski saabuma astmeline tulumaks.
Mitme lapsega peredele tuleb jätta teenitud tuludelt rohkem raha kätte ja vähendada ebavõrdsust, millega lasterikkad pered kokku puutuvad. Hoolimata vanemapalgast, lapsetoetustest või teise lapse puhul rakenduvast tulumaksusoodustusest ei hinda riik piisavalt nende inimeste panust, kel on rohkem lapsi.
Kui Eesti otsib uut eesmärki, siis selleks võiks olla laste saamise ja kasvatamisega seotud elukeskkonna toetamine ja eelistamine. Laste arvu suurendamine ja ühes sellega hariduse toetamine annab meile pikas perspektiivis kõige suurema võidu. Muidugi tekib see probleem, et mitte ühegi valemiga ei saa seda võitu ühe valimistsükli jooksul kätte. Ent rohkem lapsi on pikas perspektiivis üks lihtsamaid ja kindlamaid lahendusi, millega saaks pensionisüsteemi vundamenti kindlustada.
