INDREK KANNIK: Jalgpall pöördub juurte juurde
Iseenesest pole välismaalastest jalgpallurite importimises midagi uut. Juba 1930. aastatel hankisid esmajoones Itaalia ja Hispaania klubid endale rohkesti võõrmängijaid, eelkõige Ladina-Ameerikast. Loomulikult tekkis kohe ka vastureaktsioon. Välismaalaste arvu suurendamine takistas oma noormängijate edasipüüdu, mängijate kultuurilise tausta erinevused tõid kaasa konflikte mängijate vahel jne.
Kokkuvõttes viis areng selleni, et 1960-ndatel piiras enamik Lääne-Euroopa riikide jalgpalliliite välismaalaste hulka oma klubides. Lubatud oli erinev arv välismaalasi, keskmiselt kaks kuni neli. Ning Ida-Euroopas sel ajal mõistagi seda probleemi ei olnudki
Bosmani revolutsioon
1990. aastal mängis Jean-Marc Bosman FC Liege’i klubis, kuid jäi seal pingipoisiks. Hooaeg lõppes, Bosman soovis üle minna Prantsusmaa klubisse Dunkirk. Dunkirk ja endine klubi ei leidnud aga üksmeelt, kui suur peaks olema üleminekusumma. Tollal kehtinud jalgpallireeglite kohaselt pidi uus klubi tasuma endisele üleminekusumma isegi juhul, kui mängija leping eelmise klubiga oli läbi.
Ärritatud belglane ei näinud muud võimalust kui pöörduda kohtusse, sest jalgpalliseadused olid tema hinnangul vastuolus Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumise põhimõtetega. Kaasus läbis eri kohtuinstantsid ning jõudis lõpuks Euroopa Kohtusse, kus 1995. aasta detsembris antigi mängijale õigus. Lisaks üleminekusumma küsimise õigusele puudutas otsus ka EL-i riikide passiga jalgpallurite õigust töötada teistes EL-i kuuluvates riikides, kuigi Bosman polnud selles osas midagi hagenud.
Jalgpalli jaoks tähendas see Euroopa Liitu kuuluvates riikides välismaalastest mängijate piirangu äralangemist ning ka seniste üleminekusummade maksmise süsteemi kokkukukkumist. Viimane andis ränga hoobi väiksematele klubidele, kes tihti said mängijate kasvatamisega põhiosa oma sissetulekutest.
Tänaseks on kohtuotsused jõudnud kaugemalegi, just paari nädala eest langetas Euroopa Kohus otsuse Hispaania klubi CD Tenerife venelasest mängija Igor Simutenkovi kaasuses, kes kannatas (EL-i mittekuuluvatest riikidest pärit) välismaalaste arvu piirava kvoodi tõttu. Simutenkov väitis kohtus, et EL-i kuuluvate riikide mängijate ja EL-iga koostöölepingud sõlminud riikide mängijate õigused tuleb võrdsustada. Kohus leidis, et Simutenkovil on õigus, mis tähendab praktiliselt seda, et sisuliselt ei saa välismaalasi enam takistada, kuna vastavad lepingud on kõikidel Euroopa riikidel, pea kõikidel Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikidel, suurel hulgal Aafrika ja Aasia maadel jne.
Loomulikult on jalgpall mõelnud välja ka kaitsemehhanisme. Näiteks Hollandis kehtestati välismaalastest mängijate jaoks väga kõrge miinimumpalga nõue, mistõttu klubide huvi neid palgata on märgatavalt kahanenud. See oli ka üks põhjus, miks näiteks Raio Piirojal, Ragnar Klavanil ja Kert Haavistul jäi omal ajal Hollandis leping sõlmimata.
Lisaks on rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA kehtestanud reeglid, mis näevad ette, et kui mängija 23-aastaselt või nooremalt siirdub kõrgema rankinguga klubisse, peab see tasuma nn kasvataja kompensatsiooni isegi juhul, kui mängija leping eelmise klubiga on lõppenud. Paraku on sellised kaitsemehhanismid õiguslikus mõttes õhkõrnad. Näiteks nn kasvataja kompensatsiooni peale on juba kaevatud ja kohtuprotsess praegu käib.
Vajadus säilitada traditsioone
Loomulikult võib lugeja küsida, mis on siis selles halba, et klubid saavad valida mängijaid rahvusest sõltumata ning mängijad klubisid riigist sõltumata. Vastuses sellele küsimusele peitub tegelikult palju laiem valik. Valik on selle vahel, kas jalgpall jääb spordiks (millel on paratamatult tihe side äriga, sellest ei pääse kuhugi) või muutub puhtaks äriks.
Valik on selle vahel, kas Euroopa sport säilitab oma traditsioonilised väärtused, oma noortetöö, ajaloolise sideme toetajatega, kes pärit samast keskkonnast ja kes on põlvkondade kaupa sõna otseses mõttes selle klubiga koos elanud. Alternatiiviks on Põhja-Ameerika profisport, kus klubi võib üleöö kolida Atlandi ookeani rannikult Vaikse ookeani rannikule ja klubi toetajatele jääb vaid õigus suu pidada ning mingit omaette noortetööd pole klubil kunagi olnudki.
Nagu juba öeldud, Bosmani seaduse kehtestamine muutis Euroopa jalgpalli väga kiiresti. Massiliselt tekkis klubisid, kus oma riigist pärit jalgpallureid loendades jäi ühe käe näppe üle. Tänaseks on selliseid nii Euroopa absoluutsete tippude hulgas (näiteks Londoni Arsenal või FC Barcelona) kui ka korralike Euroopa keskmike seas (näiteks Glasgow klubid Celtic ja Rangers ja isegi ajalooliselt ülitugeva noortetööga Amsterdami Ajax). Paradoksaalsel kombel on sääraseid klubisid ka Ida-Euroopas, näiteks Ukraina suurklubid Kiievi Dünamo ja Donetski Sahtar koosnevad pea täielikult välismaalastest.
Kogu rahvusliku klubijalgpalli karikatuuriks on muutunud Belgia SK Beveren (tegelikult Arsenali farmklubi), mille rivistuses jookseb tavaliselt murule 11 Elevandiluurannikult pärit vutimeest.
Selles olukorras otsustas UEFA sekkuda. Kuna välismaalaste arvu piiramine on õiguslikult pea võimatu, siis otsustati lähtuda n-ö positiivse hõlvamise teooriast ja kehtestada kohustuslik oma riigis kasvatatud mängijate (home-grown players) miinimummäär. Hooajaks 2006/2007 on 25 registreeritud mängija hulgas kohustuslik registreerida vähemalt kaks oma klubi kasvandikku ja veel kaks samas riigis kasvatatud mängijat, järgmisel hooajal on need arvud 3+3 ning 2008/2009 juba 4+4.
Loomulikult on kaheksa kahekümne viiest vähe, aga see on esimene samm ja UEFA plaanib ka järgmisi. Mõned Euroopa klubid on juba ähvardanud kehtestatavad reeglid kohtus vaidlustada, aga UEFA õigusnõunikud, kes on nendel teemadel aastaid EL-i ametnikega konsulteerinud, usuvad, et uued reeglid peavad kohtuvaidlustes vastu.
Eesti jalgpalli puudutavad nimetatud muutused üsna kaudselt. Eesti liigas väga palju välismaalasi ei ole ja esialgu pole põhjust ka karta väga tugevat survet selles suunas. Samas pole meil põhjust asjasse ükskõikselt suhtuda. Jalgpall on tervik ja spordi osa vähenemine ning äri osa suurenemine annab varem või hiljem tagasilöögi ka meil. Äri seostub eelkõige suurte klubidega ning ajalooliste väärtuste kaitse omakorda rahvuslike alaliitude ning UEFA-ga. Seetõttu olen kindel, et UEFA käivitatud protsess kaitseb jalgpalli tervikuna, sealhulgas ka Eesti jalgpalli.
UEFA enda tulevik
Neljapäevasel Tallinna kongressil tuleb arutlusele veel mitu olulist teemat. Arutatakse UEFA abiprogrammide hetkeseisu. UEFA kogub abiprogrammide jaoks vajaliku raha tugevalt kasumlike Meistrite Liiga ja Euroopa meistrivõistluste korraldamisest ja toetab nendest summadest infrastruktuuri arengut ja noortetööd liikmesriikides.
Väiksematele UEFA liikmetele on need abiprogrammid erakordselt olulised. Ka Eesti jalgpalli infrastruktuur on just nende toetuste abil viimastel aastatel päris kiiresti arenenud (toetust on saanud A. Le Coq Arena, mitu kunstmuruväljakut üle Eesti, praegu on käimas linnakeskkonda mõeldud miniväljakute projekt, mille käigus tänavu valmib kakskümmend väljakut ja järgmisel aastal samuti kakskümmend).
Sedalaadi toetuste säilimine on meie jaoks loomulikult oluline. Sellest vaatevinklist on tähtis ka, kes kuuluvad UEFA juhtkonda. UEFA praegune pikaaegne president Lennart Johansson on teatanud, et ta järgmisel korral enam ei kandideeri. Ja kuigi uued valimised toimuvad kas 2006 või 2007 (sõltuvalt sellest, kas pakutav põhikirjamuudatus läheb läbi või ei), on juba paar aastat arutatud Johanssoni järglase teemat.
Ametlikult on oma kandideerimisest teatanud UEFA täitevkomitee liige, endine vutilegend Michel Platini ja mitte-
ametlikult on huvi üles näidanud teine legend Franz Beckenbauer, kes mõlemad on sel nädalal ka Tallinnas. Võimalik on ka teiste kandidaatide esiletõus. Nii et võime olla kindlad: lisaks ametlikele teemadele arutatakse vähemalt kuluaarides päris palju ka presidendivalimisi.
Indrek Kannik, Eesti Jalgpalli Liidu president
