Zooloogias toimub kogu aeg midagi. Meile saabub pidevalt uusi fakte ja vaatlusi, vähemal määral ideesid. Zooloogide järelkasv on suur ja uusi liike loendatakse järjest rohkem. Zoolooge on suhteliselt palju, kuid loomaliike on üüratumalt rohkem. Viimaste aastate jooksul on uusi senitundmatuid loomaliike kirjeldatud kasvavas tempos. Nii kiiresti ja nii palju, et zooloogi elu, kes vähegi suudab seda jälgida, on täis põnevust. Uusi teadmisi voorib juurde eelkõige mereloomade kohta. Viimaste aastatega on juurde tulnud sadade kaupa uusi liike. Senitundmatute liikide avastamine ja nende kirjeldamine ning nendega tutvumine on muutunud tõhusamaks.

•• Kas siis liikide vaatlemiseks on kasutusele võetud mõni eriti tõhus meetod, et neid rohkem avastatakse?

Jah, eriti võimsaks on osutunud öiste välivaatluste meetod. Vaatluskohta seatakse üles infrapunakaamerad, mis alustavad öist vaatlust vaid siis, kui on mõtet seda teha. Kui on kedagi objektil jäädvustada. Need on ju ülitundlikud aparaadid. Selliste vaatlusvahendite kasutuselevõtt näitas meile, et kohtades, kus zooloogide arvates pidi olema viis-kuus liiki ja võttepaik lootusetu, selgus pärast öökaamerate kasutuselevõttu, et seal on tegelikult sadu liike. See aga ei tähenda, et me nüüd ei peaks enam muretsema tiigrite või leopardide pärast või mõne alamliigi saatuse pärast.

•• Kogu sellest hiilgavast uuringute valikust järelduste tegemine võtab aastakümneid aega?

Zooloogid, keda huvitab loomade käitumine, loomapsühholoogia ja etoloogia – teadus loomade käitumisest –, teevad oma välivaatlusi ja väliuuringuid eelkõige Aafrikas. Väliuuringute tulemused ei saabu mitte iial kohe ja vaatluse esimesel päeval. Nii loomad, keda sa uurid, kui ka sina ise peate teineteisega kohanema.

Füüsikas ju töötab tuntud Nils Bohri lisamõju printsiip: teadlane avaldab paratamatult oma tegevusega vaadeldavale mõju. Emb-kumb, kas sa saad mõõta osakeste impulssi või nende koordinaate (Heisenberg) – sa ikkagi mõõdad ja sellega sa ka juba mõjutad. Just, välivaatlused tahavad palju aega ja püsivust.

Viimastel aastatel ongi just suurtes rahvusparkides tehtud vaatluste andmeid pidevalt aina juurde tulnud – see puudutab lõvide, hüäänide, suurte taimetoiduliste liikide koosluste käitumist ja ka ahvide, eelkõige paavianide käitumise andmestikku. Viimasel ajal tuleb üha rohkem andmeid emasloomade rolli suurest tähtsusest. Isase tegelase rolli ületähtsustamine hakkab viimasel ajal märgatavalt kahanema. Informatsiooni emaste rolli ja seejuures ka nende funktsioonide kohta tuleb aina juurde. Ja üha põnevamas valguses.

•• Hämmastun, kui mõtlen, mitukümmend aastat peavad uurijad andmeid koguma, et teatada meile oma avastusest.

Kui jutuks on mitmeid kümneid aastaid vältavad vaatlused ja andmed, siis paratamatult ei tohi kiireid järeldusi teha. Meetodid arenevad, tehnoloogia areneb iseenesest – meil on kasutada ultraheli, infrapuna, laserid, DNH-analüüs – nii et üha peenemaid andmeid tuleb järjest juurde. Andmed lähevad mitmekesisemaks ja üldpilt mõnest liigist varem kogutud andmestikust muutub märkimisväärselt. Siis on ka paratamatu, et pilt läheb aina segasemaks. See on selge. Me peame endale aga aru andma ja sellest teadmisest kinni hoidma, et terve kogutud andmestikuga töötataks pädevalt tänaseni ja ka edaspidi. Lisaandmed on lisaandmed, nad võivad olla tähtsamad kui põhiandmed, kuid uurija jaoks on kõikide andmete arvessevõtmine kohustuslik. See tähendab, et me ei või ignoreerida ega maha jätta vana metoodikat.

•• Ehk mõni näide?

Okeanoloogias, mereuuringutes, mis puudutavad mere füüsikalist iseloomu, mere elu – ma olen zooloog ja loomulikult on iga teine minu sõna e l u – mere füüsikaline elu, hoovused, upwelling, ka selliste mere eksisteerimise parameetrite nagu biomassi dünaamika uuringutes kasutatakse üüratult palju eri meetodeid. Loomulikult rakendatakse seda laadi uuringuteks ka aina uuenevat tehnikat. Kuid kõige väärtuslikumad resultaadid – ja sellest peab lähtuma edaspidiste katseuuringute planeerimise juures – on andmed, mis on saadud rippuva ketta (Secci) meetodil, milleks on siis kõigest valge taldrik köie otsas. Taldriku peal on väike ristike, me paneme selle merre ja vaatame, millisel sügavusel see on veel nähtav. Sel viisil kogutud andmed kujutavad endast niivõrd rikast andmebaasi, et sellest loobuda oleks idiotism ja keegi ei loobugi. Nii on ka kõikide teiste pikaajaliste meetoditega. Loomulikult – eksperiment on ka teaduses alati teretulnud.

•• Kas inimene on paremini läbi uuritud kui loom kui selline?

Inimesega me eetilistel põhjustel ei saa teha krutsiaalse, s.t otsustava ühemõttelise tulemusega eksperimenti. Me ei saa võtta inimesi näiteks mingi preparaadi uurimiseks ja manustada mingit rohtu ja teisele grupile mitte manustada, sealjuures mõlemad grupid nakatada katku või leeprabakteritega. Ja seda selleks, et mingeid uusi preparaate proovida. Meditsiiniajaloos on inimkatseid tehtud küll ja küll, kuid need on olnud alati isiklikult enda peal tehtud katsed või kriminaalkuriteod. Teadus on aga loomade abil teinud miljoneid katseid. Nii mõneski mõttes teame me inimloomast vähem, teises mõttes aga palju rohkem kui teistest loomaliikidest.

•• Miks siis üldse kedagi teist loomariigist katseteks kasutada, kui vaid teada-tuntud hiiri?

Mul on südamest kahju hiirekeste pärast, kuid hiired on väga paljude nakkushaiguste uuringute jaoks suurepäraselt sobivad loomad. Loomade õigused loomade õigusteks, kuid inimeste ja teiste liikide tervisega seotud küsimused on primaarse tähtsusega. Nii et me läheme rakumembraanideni välja ja veelgi sügavamale – kui see on põhjendatud vajadusega saada teada otsustava tähtsusega informatsiooni. Ilma eksperimendita ja ainult vaatluste najal ei sünni paljutki. Mina eelistan vaatlusi, kuid ilma eksperimendita ja ainult vaatluste toel loodust teaduslikult uurida ei ole võimalik ja ainult hiirest ei piisa.

•• Kas oma uusimate tehnikaimedega loomade uurimisse minekul on ka kuskil piir?

Huvitav küsimus. Mul on hakatuseks üks isiklik vastus. Minu jaoks on loomadega suhtlemine isegi tähtsam kui nende kohta täpsete arvandmete kogumine. Loomulikult ei võtaks ma ette eksperimente, mis vigastaksid looma ja tekitaksid piinu – kui jutt ei oleks just kriitilisest olukorrast, mis puudutaks vahetult minu eriala – ma olen ju (eri-

alalt) parasitoloog – parasiitide ja nende peremeeste vahelised suhted on minu peamiseks uurimisobjektiks. Meil on vaja haigustekitajate kohta teada võimalikult palju. Ja meditsiinilised ja veterinaarsed eksperimendid loomadega, kui need on põhjendatud vajadusega saada maksimaalselt palju andmeid haigustekitajate ja parasiit-peremees suhete arengu iseloomulike parameetrite kohta, on teaduslikust küljest õigustatud.

•• Miks siis üldse neid teisi liike torkida ja segada, kui neilt meile mingit väärtuslikku infot ei tule?

Aga tuleb ju, ja tohutu palju! Hiired on tõepoolest enimkasutatavad imetajad. Aga ka ahvid, sead, küülikud, koerad, kassid jne, kuidas on lood tibude ja kanadega? Meil on päevakorras linnugripi temaatika ning see ei kao iseenesest mitte kuskile. Infektsionisti jaoks on see täiesti selge ja küsimus on ainult: millal? Me peame olema valmis.

Ja loomulikult on palju loomaliike, kes on kaasatud bioloogilisteks, meditsiinilisteks ja veterinaarseteks eksperimentideks. Ka kalad, putukad. Putukate seas on meil väga kuulus viljakärbes (Drosophila), kelleta ei maksaks nüüdisaegset geneetikat ette kujutadagi – seda poleks olemaski. Aga geneetika on suuremal määral olemas just tänu tillukeste kärbeste eksperimentides kasutamisele. Ja ei maksa endale ette kujutada, et need kärbsed elavad õnnelikult – mida ka see õnne mõiste ei tähendaks. Õnne mõiste on minu kui zooloogi jaoks väga kallis, kuid äärmiselt ebamäärane. Mul ei tuleks selle defineerimine välja. Aga paraku inimeste kultuurid tegelevad õnne ja õiguse, vabaduse ja kohustuste mõistetega kui oma prioriteetsete kontseptsioonidega. Ja see inimene, kes elab oma kultuurikontekstis, kui me räägime tsivilisatsioonist, mis on nii mõnestki vaatevinklist õige mitmete kultuuride kalmistu, siis fakt jääb faktiks – tsiviliseeritud inimene käitub oma tsivilisatsiooni kultuurikontekstile vastavalt. Defineerime kultuuri kui mittepärilikku infot, mis on eneses väga võimsalt seostunud kogusumma, ja ilma õnne mõisteta me elada ei saa!

•• Kas loomadel on tänapäeval parem elada kui näiteks 50 või 100 aastat tagasi?

Ma usun, et on, aga see on suhteline. Ütlesite 50 ja 100 aastat, kuid see on üüratu vahe. Tihtipeale võib aasta või kaks olla konkreetse liigi jaoks määrava tähtsusega. Nii on paljude liikidega, kes on praeguseks maa pealt kadunud. Suhteliselt hiljuti on isegi filmitud kukkurhunti, keda tänaseks enam ei ole. Oleks see film tehtud temast mõned aastad tagasi, võib-olla oleks see olnud selle liigi jaoks elulise tähtsusega, tema populatsiooni tõusule vajalik. Või rändtuvid USA-s – neid oli miljardi jagu, aga neid lasti, küpsetati ja hävitati ning nad kadusid praktiliselt kahe aastaga, kui nende arvukus langes alla kriitilise piiri. Nii et usun siiski, et inimese uuringud on olulise tähtsusega.

Aleksei

Turovski

•• Sündinud 4. augustil 1946 Moskvas. Kolmandast elukuust elab Tallinnas. Abielus, kolme lapse isa.

•• 1973. aastal lõpetas Tartu ülikooli bioloogia/zooloogia erialal.

1972. aastast alates eri ametikohtadega seotud Tallinna loomaaiaga.

•• 1976–2001 teadur Eesti mereinstituudis.

•• Olnud lektor/õppejõud Tartu ülikoolis ja Tallinna ülikoolis.

•• Kitsam eriala: zooloogiline parasitoloogia.

•• Erialased huvialad: peremees-parasiit suhete avaldumine loomade käitumises; üldetoloogia; zoosemiootika.

•• Hobid: animalistlik graafika.

•• Publikatsioonid: üle 200 teadusliku ja populaarteadusliku artiklit; viis raamatut; illustratsioonid Eesti Ekspressis, “Eesti mereleksikonis” jm.