Indrek Schwede: Kired ja klišeed toidavad jalgpalli
Pärast esimest ehmatust mängiti jalgpalli üle Euroopa kogu suure sõja vältel. Nagu pikale veninud relvakonfliktide puhul tavaline, janunes kitsastest oludest tüdinenud elanikkond vahelduse järele ja jalgpall suutis seda pakkuda. Eestiski pulbitses Saksa okupatsiooni ajal vutielu täie hooga ja sealtmaalt pärineb Kadrioru staadioni publikurekord, kui 1942. aasta 18. augustil vaatas Eesti-Läti maavõistlust ligi 15 000 inimest.
Tuntud jalgpalliuurija Simon Kuper on kirjeldanud, kui sügavale hollandlaste teadvusesse see mäng Teise maailmasõja ajaks oli tunginud: „Mäng näis olevat kujunenud inimlikuks põhivajaduseks, peaaegu nagu söömine ja seks. Hollandlased ei saanud sellest ometi genotsiidi pärast loobuda.” Jalgpallist ei suutnud lahti öelda ka hävingu veerel sakslased: 1945. aasta 22. aprillil, kui liitlasväed hakkasid iga hetk Münchenisse jõudma, pidasid linna kaks suurklubi – München 1860 ja Bayern – 25 000 inimese kaasaelamisel sõprusmängu. Muuseas, Londoni pommitamise ajal ei visanud Luftwaffe kunagi pomme staadionidele, kus parajasti jalgpalli mängiti.
Pärast sõda jätkus buum täie hooga ja mitte ainult jalgpalliriikides. 1945. aasta suvel esitati Norra karikafinaalile 158 000 sooviavaldust ja ainult 35 000 piletit. Ajaloolane ja politoloog Macon Benoit on kirjutanud, et Teise maailmasõja ajal tegi Euroopa jalgpall läbi suure muutuse. Esiteks hakkasid Euroopa riigid jalgpalli kaudu oma välispoliitikat väljendama.
Teiseks sai mängust poliitilise propaganda allikas. Kolmandaks kasutati jalgpalli riigi elanikkonna depolitiseerimiseks ja neljandaks sai jalgpallist avaliku protesti väljendamise kandja.
Sõda kestab murul edasi
Jalgpall peegeldab argitasandil hästi Teise maailmasõja ajal alguse saanud poliitilisi vastasseise, millest paljud kestavad veel tänapäevalgi. Lääne-Euroopa klassikaline vastasseis rohelisel murul on alati püsinud Saksamaa ja Hollandi vahel. Tiitlivõistlustel kohtusid nad omavahel esimest korda 1974. aasta Müncheni MM-finaalis, kus tulpidemaa meeskond avas kiirelt skoori ning oma üleolekut tunnetades mängis väljakuperemeestega nagu kass hiirega, üritamata skoori suurendada.
Efektiivsed sakslased saavutasid seepeale poolaja lõpuks eduseisu 2 : 1 ja mängu lõpuks jäigi hollandlastel oma ülekaal realiseerimata. Selle haava plaasterdasid nad aga 1988. aastal Hamburgis EM-finaalturniiri poolfinaalis, lüües maailmasõjaaegseid okupante 2 : 1. Finaalis saavutatud võit NSV Liidu üle oli enamikule rahvast vähem tähtis.
Nüüdseks on sõja vahetuid mäletajaid alles vähe, ent kired ja klišeed on endised. Oma teatraalse loomuse tõttu aitab jalgpall neid konflikte ühest küljest ritualiseerida (sõda teiste vahenditega), kuid teisalt ka ohutult kanaliseerida. Jalgpall on nagu lakmuspaber, mis fikseerib masside meelsuse, väljendades meeskondade poolehoidjate enesemääratlust ja selle vastandumist vastase identiteedile. Kui samariigiliste klubide puhul on tüliallikaks peamiselt erinev usk, rahvus või regioonide separatistlik poliitiline ja kultuuriline vastuhakk keskvõimule, siis rahvuskoondiste puhul tõuseb esiplaanile ajaloo tõlgendamine.
Mäletame 2002. aastal Venemaa üle saavutatud võitu, kui Lilleküla staadionil lehvitati NSV Liidu lippe ja loosungeid, mis kuulutasid peremeeste tagasitulekut. Tänavusel EM-il rullisid venelased mängus Poola vastu lahti hiigelloosungi, millel seisid veripunane mõõgaga koletis ja tekst: „See on Venemaa.” Põlvkonnad on vahetunud, aga ideed ja meelsus elavad edasi. Jalgpall on nende vastasseisude peegliks ja meediumiks üle maailma.
HOLLAND VS SAKSAMAA
„Me saime oma jalgrattad tagasi!”
Hollandlaste rõõm pärast 1988. võitu
Amsterdamis lennutasid joobunud inimesed 1988 saavutatud võidu peale jalgrattaid õhku, karjudes: „Me saime oma jalgrattad tagasi!” (sõja ajal konfiskeerisid sakslased kõik kaherattalised).
Teleuudistes õhkas endine vastupanuvõitleja: „Tundub, et lõpuks ometi võitsime sõja!” Ajalooprofessor de Jong hakkas kaasmaalaste skoorimise peale oma toas tantsima. Pärast võitu kirjutati mängust luuleraamat, kus avaldati nii luuletajate kui ka jalgpallurite värsid. Peaaegu kõik luuletused viitasid sõjale. Toonane väravavaht Jan Jongbloed saatis 1974. aasta finaalis kaotanute nimel 1988. aasta koondisele telegrammi, nentides, et nüüd „on nad oma kannatustest vabastatud”.
Tema koondisekaaslane kaotas sõjaajast säilinud pommi tõttu isa ja kaks venda ning kui temalt päriti, mida ta oma sakslastest vastastele ette heidab, vastas van Hanegem: „Neil on valed esivanemad.” 1988. aasta Euroopa meister Ronald Koeman tunnistas, et kasutas pärast mängu Olaf Thonilt saadud Saksa särki tualettpaberina.
1988. aasta EM-finaalis mälestusväärse värava löönud Marco van Basten keeldus karjääri jooksul saksa keeles intervjuusid andmast.
Indrek Schwede, spordiajakirja Jalka peatoimetaja
