INDREK SCHWEDE: Muulaste sallimatus toidab Venemaa propagandamasinat
Keset külalise esinemist ei pidanud üks kuulaja vastu ja küsis huvitunult: kuidas sellist ajalehte praktikas on võimalik teha? Vihalemma reaktsioon oli kiire ja samas sümpaatselt siiras: mina räägin teile, kuidas asjad teoreetiliselt peaksid olema, teie olete praktikud ja teate minust paremini, kuidas ja mil määral neid asju on võimalik praktiliselt teostada.
See seik meenus eelmisel laupäeval, kui Päevalehes ilmus professor Marju Lauristini arvamuslugu, mille üle lehekülje katva pealkirja kaks esimest sõna olid “eestlaste sallimatus”. Viibisin terve laupäeva Narva-Jõesuus, kus kogesin kohalike venekeelsete poolt varjamatut sallimatust ainuüksi seetõttu, et olen eestlane. Kaupluses tõusis venekeelse müüjanna hääletoon hoiatavalt kõrgeks, kui alustasin suhtlemist eestikeelse terega. Teenindava näitsiku vene keel oli demonstratiivselt kõrk. Parkimistalongi müünud meesterahvas lausa võpatas, kui kuulis eestikeelset ostusoovi. Tänaval möödaläinud noortekambast kostus ähvardav “Tsˇivoo!?” (Mida!?) ja välkus tige pilk, kui kuuldi meie riigikeelset kõnet. Söögikohas nimega Famagusta ohkis baariplika eestikeelse kliendi peale ebaviisakalt ja läks ilmse vastumeelsusega riigikeelele üle.
Ja nenavižu estontsev!
Ega selline käitumine üllatanud, sest ka Tallinnast paarikümne kilomeetri kaugusel Maardus ei suvatse noored kassapreilid riigikeeles teenindada. Aga Lauristini samal päeval loetud artikli taustal pani see mõtted liikuma.
Mu kaaslane meenutas oma noorust ühisköögiga korteris, kus tillukese naabritirtsu elu esimesi verbaalseid pöördumisi oli: “Ja nenavizˇu estontsev!” (“Ma vihkan eestlasi!”). Mina meenutasin, mitu korda on minult ja mu sõpradelt lapsepõlves avalikus kohas nõutud, et räägiksime vene keeles, või lausa ähvardatud: et ma ei kuuleks eesti keelt! Need juhtumid leidsid aset siis, kui venekeelsed olid meil härrasrahvaks, kellele tehti nende rahvusliku ja keelelise kuuluvuse tõttu palju soodustusi.
Seesama vene tirts ja needsamad minust neli-viis aastat vanemad poisid või vähemalt nende mentaliteedikaaslased elavad ka praegu meie kõrval. Ega nende hoiak ja meelsus ole muutunud. Markantse näitena: mõni aasta tagasi lõi eestlasest meistriliiga jalgpallur healt positsioonilt väravast mööda. Venelasest peatreeneri hinnang oli ühemõtteline: “Fasˇist!”
Kuigi meie integratsioonipoliitika näib lootvat, et venekeelsete migrantide nn kolmas põlvkond võtab sujuvamalt vastu oma asukohamaa keele, kombed ja riigiidentiteedi, räägib tegelik elu (üle Euroopa) teist keelt. Mõneti paradoksaalselt näitab just kolmas põlvkond hambaid ühiskonnale, kuhu ta peaks integreeruma. See sundis Enn Soosaart (vt Akadeemia 2006 nr 9) meie kolmanda põlvkonna venelaste kohta nentima: “Lootus, et nad oleksid nõus sobitama ennast sellesse Eestissse, mida põlisrahva enamik üritab 1990. aastate algusest kujundada, pigem kahaneb, kui kasvab.”
Mida aprillisündmused ju kinnitasid. Narva-Jõesuus asja arutades selgus, et aprillisündmused polnud lapsepõlves venekeelsete räigeid solvanguid kogenud inimeste jaoks sˇokk. See oli lihtsalt aja küsimus. Sõltumata sellest, mida me omalt poolt teeme või tegemata jätame. Rahvusküsimuses vastuvõtlikke tundlaid omavad eestlased on omariikluse üürikese aja jooksul tajunud pingeid ja võõraste sallimatust, mida meie protsentidesse kiindunud sotsioloogid ei näe või ei taha näha.
Meenub mõne aasta tagune vestlusring ühes päevalehes, kus arutati prostitutsiooniprobleeme. Jõuti tuttava tõdemuseni, et Ida-Viru venekeelseid ajab oma keha müüma majanduslik kitsikus ja kehvem stardipositsioon võrreldes eestlastega. Mispeale ümarlauas osalenud endine miilits Kalle Klandorf vahele torkas: venelannad olid prostituutide seas selges ülekaalus ka okupatsiooni ajal. Praktiku mõtlemapanev tähelepanek elust endast jäi loomulikult sinnapaika.
Pseudodiskrimineerimine
Kuuldavasti kavatseb riik edaspidi tegeleda iga diskrimineerimisjuhtumiga eraldi. Suurepärane! Ainult et... kui üksainus Ida-Virus elav eestlane viitsiks kirja panna iga viimase kui juhtumi, kuidas teda nädala jooksul on (keeleliselt) diskrimineeritud, kuluks rahvastikuminister Urve Palol nende uurimisele terve aasta. Kõige jubedam ongi asjaolu, et me oleme venekeelsete sallimatuse ja keelelise diskrimineerimisega harjunud. Ja varsti elame meedia vahendusel kaasa venekeelsete kaebustele ja nende pseudodiskrimineerimise juhtudele, millest Venemaa propaganda oma nurga alt pasundama hakkab.
Vene propaganda on see malakas, millega eestlased omavahel vehivad: mida iganes oponent ütleb või toimetab, annab see tingimata trumbid Vene propagandale. Ainult et Vene propaganda leiab põhjuse alati ja igalt poolt ning meie ühiskond on rahvuslikult lõhestunud nagunii. Ja toitu Vene propagandale annab ikkagi muulaste sallimatus kohalike elanike ja olude suhtes – vastupidi sellele, mida väidab Lauristin.
Kui meie sotsioloogid jätkavad järjekindlalt eestlaste nimetamist sallimatuiks, siis astuvad nad vastu rahva õiglustundele ja tegeliku elu faktidele. Nad kinnistavad ja suurendavad lõhestumist ning annavad ise toitu nende kardetud Vene propagandale. Rahvastevahelised suhted Eestis on kahtlemata delikaatne teema, kuid eestlaste jaoks on tegemist millegi enamaga: meile on see ühtlasi elu ja surma küsimus. Et ellu jääda, peab rahvas enese eest seisma. Kuna Eesti sotsioloogid on end pika aja jooksul ja võrdlemisi üksmeelselt vastandanud oma rahvale, jääb üle järeldada, et soovitakse selle rahva hääbumist.
