Teine oluline inimkäitumise mõjutaja on vahelejäämise hirm. Politsei on oluliselt kasvatanud järelevalvet, mis puudutab kõrvalisi tegevusi. Kas just piisavalt, aga statistiliselt on nutisõltlasel tõenäosus politseile vahele jääda mitmeid kordi suurem: 2016. aasta esimesel poolaastal karistas politsei 777 juhti roolis kõrvaliste asjadega tegelemise eest (see ei pruugi olla vaid telefoni kasutamine sõidu ajal), 2017. aasta esimesel poolaastal oli see arv aga juba 1678, seega enam kui 2 korda rohkem.

Telefoni kasutamise keeld on Eesti seadustes alates 2001. aastast, kui keelati käsi vabaks jätva abivahendita telefoni kasutamine asulas. Järgmine jõuline samm tehti 2011. aastal, kui keelati ka telefoni käes hoidmine ning mitte üksnes asulas, aga ka asulavälisel teel. Keeld telefoni sõidu ajal käes hoida käivitas vastureaktsiooni liiklejates. Kui miski on keelatud, aga seda ikka tehakse, siis püütakse seda varjata. Auto pole ju klaaskuul – inimene pole terves ulatuses nähtav. Varem hoidis juht telefoni kuskil rooli juures ja sai kerge silmaliigutusega suunata vaate telefonile ja tagasi teele. Vahelejäämise ja karistuse hirmu tõttu liikus käsi telefoniga nüüd alla käigukangi juurde, kus telefoni käehoidmist enam eemalt tuvastada ei saa. Tegu on varjatum, kuid pilk on hoopis kauem liiklusest eemal ning pilgu suunamine nõuab ka pea pööramist.

Igal regulatsioonil on positiivsed ja negatiivsed mõjud. Ühelt poolt saatis keelamine selgema sõnumi, et tegemist on ohtliku tegevusega ning ka karistamine muutus lihtsamaks. Aga teisest küljes tõi see kaasa selle, et nutiseadmeid kasutatakse varjatumalt ja sellest tulenevalt ohtlikumalt.