Dustin Hoffmann ja Andy Garcia tegid ilusad rollid ning nagu mäletame, kulmineerus asi kõrghoone katusel, kust valekangelane süümepiinade tõttu tahtis oma elupäevad lõpetada alla hüppamisega. Filmis lõppes kõik õnnelikult ja suitsiidikatse jäigi vaid katseks.

Hoopis teisiti on lood David Cameroni kirjutatud stsenaariumiga, milles ta ise ka peaosa etendab. Nende ridade kirjutamise aegu seisab Cameron piltlikult kõrghoone katusel ja valmistub hüppeks. Ning enam pole võimalik, et saksa, prantsuse või itaalia liidrid saaksid meeleheitel hüppajat veenda, abistada, vajadusel kraest kinni võtta ja jõuga halvimat ennetada. 23. juuni õhtuks, mis juhtumisi on ka Eesti võidupüha, on hääled antud ja nende kokkulugemine käib.

Referendumini jõudmine on pikk lugu ja sai alguse David Cameroni soovist tooride partei liidrikoht hõivata. Nii andiski ta lubaduse korraldada referendum ning jäi selle lubaduse pantvangiks. Võimalik, et ta lootis referendumi abil välja pressida eritingimusi Euroopa Liidus oma riigi jaoks.

Kui ka lootis, siis igatahes need ei täitunud ja paljureklaamitud EL „järeleandmised“ on tegelikkuses viglaga veele kirjutatud, kuna Berliin, Pariis ja teised nõustusid neid lepingu aspekte Londoniga läbi rääkima üksnes referendumi Euroopat jaatava otsuse korral.

Nii rumalat poliitikat saavad ajada vaid inimesed, kelle mõttemaailm on parteiliselt piiratud ning kes mõistavad elu ei millegi enama kui isikliku karjäärikõvera tõusvas joones hoidmisena. Sellest maailmast puuduvad teised inimesed, rahvad, globaalsed protsessid, seal domineerib ainult üks suur ego - mina, mina, mina.

Arvamusküsitlused ei suuda asju ennustada

Financial Times`i kolumnist Martin Wolf on selle tõdemuse ka ajalehes trükkinud: „This referendum is, arguably, the most irresponsible act by a British government in my lifetime!“

Jätkem siinkohal vahele kõik poliitilise ökonoomia, migratsiooni ning suveräänsuse ja demokraatia argumendid, sest neist on piisavalt kirjutatud nii lahkujate kui jääjate vaatenurkadest lähtuvalt. Suitsiidi käsitlev veebileht „lostallhope“ nendib kiretult, et 46 meetri kõrguselt vastu maapinda ja 76 meetri kõrguselt vette hüpates on tõenäosus surma saada 95-98%. Ning kui peaks juhtuma vähetõenäoline - et surma ei saada, siis vigastused muudavad järelejäänud elupäevad ikkagi mitte dünaamiliseks.

Teades, et arvamusküsitlused ei suuda asju ennustada ja referendumi tulemus võib olla nii ehk teistsugune, on mõlemal tulemuse korral ikkagi halb olla. Kui Britannia lahkub (protsess võib kujuneda kibestunult vaevaliseks läbirääkimiseks) jääb mahajääjaile ikkagi süütunne südamesoppi. Kas oleksime ehk saanud midagi rohkemat teha, kas oleksime pidanud varem märkama, miks küll nii juhtus?

Kui võidab jääjate soov, on meil tegemist suure sisemiselt lõhestatud liikmesriigiga, mille võime osaleda Euroopa Liidu hädavajalikus reformimises on kõvasti piiratud.

Saksamaa ei julge juhtida (vajaks Inglismaa toetust), Prantsusmaa traditsiooniline pelg Saksa ees kasvab irratsionaalsuseni (vajaks Inglismaa toetust oma hirmu vastu). Taani, Rootsi ja Holland ei suuda vabaturu ja liberaliseeritud majanduse poliitikaid realiseerida (vajaksid Inglismaa toetust).

Poola ja Balti riigid ei saa enam kompaniigi jagu saksa ja prantsuse vägesid, sest domineerima pääseb steinmeierlik kaitsepoliitika. Need on vaid mõned, kõige ilmsemad poliitikajärelmid, mis juhtuvad, nagu lausutud, mistahes referendumi tulemuse korral.

Lisandub kindlasti ka nakkuse aspekt, referendumeid lahkulöömisest tahaksid kindlasti teha ka hollandlased, taanlased, ungarlased ja hispaanlased. Järjekorra lõpus seisab kindlasti ka eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Ning ma ei imestaks kui oma kasuistlikku poliitika raames Reformierakond sellisele riskile iseenda võimu nimel ka läheks. Viie rikkama riigi hulka jõudmise tähtaeg läheneb häbiväärsel kiirusel ning oleks kasulik midagi veel lollimat lubada...

Cameron kui poliitbroiler

Rangelt demokraatia vaatevinklist otsustades pole võimalik kelleltki referendumi õigust ära võtta. Ning kui kodanikkonna enamus soovib miskitel irratsionaalsetel asjaoludel ajas 200 aastat tagasi hüpata, siis ega kätt ette panna ei saa. Ainult et Napoleoni järgses Euroopas valitses pidev umbusaldus, tüli ja sõjaseeme kontinendi juhtriikide vahel ning Suurbritannia ja Venemaa vaatlesid neid protsesse kõrvalt.

Ikka mõnda tüli enda huvides õhutades. Kuid ka kõrghoonest alla hüppamise õigus on meil kõigil teoreetiliselt olemas. Siiski valdav enamus seda ei katseta ning isegi ei mõtle sellele. Sest suitsiid on siiski väga mitmete meeleheitlike asjaolude koosmõjule järgnev otsus. Ja sageli ülimalt egoistlik tegu. Teised jäävad ju leinama. Või elu lõpuni põetama vigastatut.

P.S. David Cameroni poliitikutee on klassikalise broileri oma, ta on kogu elu tahtnud juhtida parteid ja olla võimul. Selle nimel tegi ta riskantse ja rumala poliitilise otsuse, mis paradoksaalsel moel lõpetab ta enda unistused.

Kui võidab Brexit, tekib Boris Johnsonil (kes on muide üks suuremaid valetajaid Briti poliitikas) isu Davidi toolile istuda. Kui võidab Stay, asendatakse David peagi mõne stabiilsema ja vähemriskeeriva poliitikuga.

Loodame, et see on Theresa May. Kurb, väga kurb austatud peaminister Cameron, an accidental hero.