Samal ajal ootasid minu ema ja isa (kes oli tol ajal ühtlasi ka Eesti peaminister) meid Kadiga traditsioonilisele jõuluõhtule. Etteruttavalt ütlen ära, et sellest ei tulnud midagi välja ning ema-armastus sai väljenduse hoopis niimoodi, et nad tulid ministeeriumisse. Kaasas muidugi verivorstid ja muu selline. Sealsamas analüüsiti ka andmeid ja võeti vastu tegevusplaan. Plaani tuum oli: rahvusvaheline õigus on meie poolt, pressime lätlasi nii kuidas jaksame, suhtlustaseme gradatsiooni anname järk-järgult ning mingil juhul ei jää need inimesed Eesti hoolekande õlule. Välisminister Jüri Luik kontakteerus oma Läti kolleegi Valdis Birkavsiga. Mäletan miskipärast hästi, et 25. detsembri hommikul vaatasin Niguliste kiriku juurest oma lapsepõlvekodu aknaid Harju tänav 1 majas. Isa istus laua taga, Valitsusside lauatelefoni toru kõrva ääres ning tema kehakeel reetis tüdimust. Vestluspartneriks oli toonane Läti peaminister Maris Gailis, kes vintske visadusega väitles, et immigrantidega alus ei oma mitte mingit seost Läti Vabariigiga.

Kurdi püksid said värsked viigid sisse

Sündmuste kahekümnenda aastapäeva puhul (2014) on ajalehes Saarte Hääl ilus ja põhjalik artikkel Aare Laine sulest, mis kirjeldab sündmusi poolsaarel. Tegelasteks on nii Mati ja Silvi Sepp, kes inimesi päästma asusid, Saare maavalitsuse töötaja Leo Filippov (kes asjast meediale teada andis), toonane KaPo ülem Jüri Pihl, Piirivalve ülem Tarmo Kõuts, nooruke politseinik Kalle Laanet, loomulikult maavanem Jüri Saar ja paljud teised. Aga nendest olulisemad on nn tavalised inimesed. Sõrulased Epp Petrov ja tema tütar Viivika, kes vettinud inimestele teed tegid ja nad oma kambritesse mahutasid. Sealjuures triikis Viivika ühe kurdi pükstele pärast kuivamist ka värsked viigid sisse. Anti lastele kuivad sukkpüksid ja puha. Möödaminnes nenditakse, et põgenikud panid pihta ka pere binokli. Samal ajal andis kohaliku koolimaja kokk Luule Aadusoo merehädalistele süüa Laadla ja Salme poode toidupoolisest tühjaks ostes. Pealinnas Tallinnas oli samal ajal sündinud otsus inimesed Lätti tagasi saata ja selle otsuse realiseerimine maastikul jäi välisministeeriumi kantsleri ning Piirivalveameti staabiülem Aare Evisalu teostada.

Välisministeeriumi autojuht Uuno Armei ei peljanud endise rallimehena gaasipedaali tallamist ning mina ja Raul Mälk olime 25. detsembril kiiresti Pärnumaal Jaagupi kordonis. Bussid kurdide ja afgaanidega olid juba Ikla maanteel, kus nende edasipääsu tõkestas Läti piirivalve. 149 inimest, neist enamuses (70) mehed. Aga ka 49 last ning 31 naist. Muide, toonases ajakirjanduses levisid ka numbrid 71, 45 ja 31. Kaks inimest justkui vähem. Võib-olla seepärast, et Turkmenbashi alamat Aleksander Barinovi ei loetud põgenikuks ja laevakapten Ainars Svarenieks (Hommikulehes Zvarenieks) oli kuriteokahtlusega Piirivalve arestikambrisse paigutatud.

Koerad seisid ülesannete kõrgusel

Igatahes oli tuul ja väga vähe lund. Illegaalid seisid kolonnis, mida valvasid paar-kolm piirivalvurit. Pilt ajas mind endamisi mõtlema, et kui nad nüüd tahaksid, siis koordineeritud rünnakuga võiksid nad püstolitega piirivalvurid hõlpsasti relvituks teha ja kuskile laiali joosta. Olid ju juba paar tükki ennast Sõrves koolimaja peldikusse peitnud, et bussireisist maha jääda. Ka dokumente olid paljud vetsupotti visanud, mistõttu jäi arusaamatuks hilisem Läti siseminister Janis Adamsonsi väide, et Lätti naasnud pagulaste dokumentide kontroll on väga põhjalik. Kuid jah, kuhu olnuks neil minna ses pimedas ja tuulises ilmas? Pealegi tundsid nad aukartust kahe kaasasoleva piirivalvekoera suhtes, kellede nimed olid vist Susi ja Kõu, kui mu mälu mind ei peta. Need loomakesed olid ilmselt ainsad, kes pidevalt erinevaid rahvusvahelisi lepinguid ja konventsioone ei mõtestanud, vaid hambad irevil ja vajadusel kurja urinaga oma teenistuskohustust täitsid. Ülejäänutel oli täita ülesanne nii, et riigi maine ei kahjustuks.

Peaministrite pusklemisele lisaks otsustasid Andres Tarand ja president Lennart Meri avada survestamiseks ka presidentide vahelise kuuma liini ning Meri sugereeris Guntis Ulmanisele, et Läti au ja väärikus kannatavat kõvasti kui nad ei „käitu riigina“, mis meie arusaamas tähendas loomulikult kiiret piiriületust ja lätlastele jälle täpselt vastupidist. Neile oli oluline tõestada oma riigiks olemist väiksema naabri kohtlemisega jõupositsioonilt. Ja jauramisega, et Eesti ei suuda tõestada, et laev on lähtunud Lätist. Mõnes mõttes oli neil ehk ka natuke lootust, sest Aare Evisalu sõnul oli laeval „nimi hoolikalt üle värvitud, puuduvad lipp, kompass, kaart ja käigutuled, raadiojaam ei ole töökorras ning päästevahendeid jätkub maksimaalselt 20 inimesele“. Siiski olid Eesti piirivalvurid kaudsete andmete abil võimelised tõde näitama ja endine Vene laevastiku hüdrograafia-alus sai identifitseeritud kui Läti reeder Ojars Sandersile kuuluv laev Katran.

Põgenikest kirjutasid Sildam, Mattson, Alaküla

Paari sõnaga ka läbirääkimistest Jaagupi kordonis. Kuigi välisministeeriumi kantsler oma ametlikus teadaandes on lausunud:“Hindan Läti tegevust kõrgelt!“, kahtlustas uuriv ajakirjandus juba toona, et kõnelused kulgesid visalt ja sooviga teisele poolele ära teha. Kui lehed pärast jõulupausi lõpuks 28. detsembril ilmusid, olid püstolreporterid Toomas Sildam (Päevaleht) ja Toomas Mattson (Postimees) siiski sunnitud läbi ajama ametlikes teadaannetes sisalduvaga. Neist ehk tänases kontekstis üks huvitavamaid on tsitaat peaministrilt - „Asjade halb pööre Venemaal võib tuua kaasa kontrollimatu põgenikevoolu.“ Hoopis huvitavamad aga on juhtkirjad Postimehes (autoriks Allan Alaküla) ja Hommikulehes (autorit pole märgitud). Alaküla kasutab mõistet „illegrant“ ning valitsuskriitilisele hoiakule lisab sellise sedastuse: „Nagu enamik lääneriike, peab ka Eesti illegaalse immigratsiooni põhjuste ees pea jaanalinnu kombel sügavale liiva suruma.“ Lisaks osutab Alaküla vajadusele küsida välisabi nii piirikaitseks kui ka immigrantide ülalpidamiseks. Hommikuleht on hoogsamgi veel. Kolm tsitaati selle kinnituseks: „Eesti maksumaksja rahakotti rõhuvad juba 80 kurdi põgenikku, keda laagri puudumise tõttu hoitakse vanglates“, „Rootsi jaoks on odavam kindlustada Läänemere vastaskallast kui pidada ülal põgenikke“ ja viimaks „Kirjanikud Ain Kaalep ja Jaan Kaplinski on manitsenud põgenikele kaasatundmisele, kuid avalikkuse hoiak kurdide suhtes on selgelt tõrjuv“. Nihil sub sole novum, lausuksin tänaste migratsioonivaidluste kontekstis.

Igatahes 25. detsembri õhtul kell 23:50 ületasid viimasedki pagulased Iklas Eesti -Läti piiri ja intsident oli meie kasuks 2:0 lahenenud. Esiteks seepärast, et meie ametkonnad, eriti piirivalve, olid väga professionaalsed ja teiseks seepärast, et meie riigijuhid said oma Läti partneritele meie tõe selgeks tehtud. Ma usun, et nii välisministeeriumi kui ka piirivalve arhiividest võiks leida nii mõnegi dokumendi asjaolude täpsustamiseks, aga järgmist asja sealt kindlasti ei leia.

Läti piirivalvurid lülitati inglise keelega välja

Kui alati abivalmis ja töötahtelise Raul Mälguga Läti delegatsiooni ja selle juhti suursaadik Voversit ootasime, panime tähele, et piirivalvurid kõnelesid oma Läti kolleegidega vene keeles. Sellest sündis mõte, et läbirääkimisi tuleks pidada inglise keeles, mis lülitaks nende piirivalvurid jutust välja. Mälk arvas, et Vovers sellega ei soostu. Mina aga pakkusin, et ma teen selle kokkuleppe informaalselt. Jaagupi kordoni kööginurka tekitati kiiruga väike delegatsiooni juhtide kohtumispaik, piirivalve resurssidest võeti pudel viina ja kallati kaks pitsi välja. Vovers oli kergelt külmunud piiripunktis tuule käes seismisest ja võttis tõrkumata. Teise pitsi järel oli ta juba minuga nõus, et rahvusvahelist juttu vene keeles ei aeta ning asjad hakkasid meile soovitud suunas kulgema. Juba poole tunni pärast jäi esimene Läti piirivalvekolonel soojas toas niiskete riiete sisse tukastama, taustaks uinutav inglisekeelne vaidlemine. Vovers oli tegelikult igati ontlik ja viisakas diplomaat, kuid eks temalegi olid Riiast instruktsioonid kaasa antud. Aga alla ta andis ning üleandmise leping sai allkirjad alla. Kui polkovnik üles ärkas ja seda nägi, tegi ta veel viimaseid katseid protsessi ringi pöörata, aga samal ajal saabus piirivalve faksimasinasse ka Läti peaministri korraldus üleandmise leping täitmiseks võtta.

Meie sõitsime Pärnusse ja proovisime veel kuskilt midagi süüa saada. Ainuke avatud koht oli mingi jõelaeva peal olev restoran. Seal istusid härjakaeladega tursked mehed, kel kullast ketid ümber kaela ja jalas dressipüksid. Miskipärast ma mõtlesin, et Riias olid ilmselt samasugused tegelased, kes Venemaalt tulnud inimestelt Rootsi sõidutamise eest 2500 dollarit kasseerisid...

Luule Aadusoo on 2014. aastal ajakirjanikule tunnistanud, et mõtleb vahel ikka neist sündmustest. „Siiani ei tea, mis neist saanud on neist lastest“. Ei tea minagi, küllap on suureks kasvanud kuskil. Sest Venemaa nullis resoluutselt Läti katsed kurdid ja afgaanid nende territooriumile tagasi saata. Ehkki nad olid seal kindla peale olnud, paljud neist kõnelesid juba vene keeltki. Lennart Meri ja Aare Evisalu on paraku manalamehed. Koerte Valhallas on ilmselt ka Susi ja Kõu. Andres Tarand ja Tarmo Kõuts on pensionärid. Ajakirjanik Sildamist on saanud Ieva Kupce suhtekorraldaja ja Toomas Mattson veedab oma tööpäevi Riigikontrolöri juures peamiselt sotsiaalmeedia ja Tallinna TV jälgimisega. Mis on saanud Gailisest, Voversist, Adamsonsist ja Zvarenieksist teavad üksnes lätlased. Mina püüan endiselt ehitada sildu Kaalepi ja Kaplinski ning rahva enamuse vahele, lootuses et vähemalt üks silla ots toetub euroopalikele ühislahendustele. Ning just eelmisel nädalal esitasin eelarvekomisjonis retoorilise küsimuse – kas Euroopa Liit peaks raha andma Türgile pagulaste pidurdamiseks või oleks otstarbekam kurdide iseseisvuspüüdlusi toetada?