Indrek Tarand Prantsusmaa presidendivalimistest: küsimus on selles, kummas kandidaadis tunnevad prantslased ära turvalisuse pakkuja

 (62)

Indrek Tarand Prantsusmaa presidendivalimistest: küsimus on selles, kummas kandidaadis tunnevad prantslased ära turvalisuse pakkuja
Scanpix

Eurosaadik Indrek Tarand ütleb homseid prantsusmaa presidendivalimisi kommenteerides, et otsustavaks saab see, kummas kandidaadis tunneb prantsuse kodanikkonna enamus ära turvalisuse pakkuja.

Kuna Marek Tamm on tänases „Postimehes” avaldatud artiklis peamise kirja pannud, jääb minul üle vaid talle sekundeerida. Haarates kinni väitest, et Prantsusmaa on lõhenenud kaheks, kusjuures lõhe ei jookse mööda tavapärast vasak-parem telge, vaid kohanenute ja mittekohanenute vahelt.

Loomulikult lõhestab presidendi valimine kodanike osavõtul ühiskonna kaheks, sest lõpuks on valida kahe kandidaadi vahel. Näeme seda väga hästi USA presidendivalimistel, aga ka Soomes.

Igatahes saab lõputult fännata ühte kandidaati ja piiritult teise vastu olla. Või kibedalt lausuda „võta üks ja viska teist” ning valimata jätta. Kuivõrd tähtsaks me ei ülendaks ka nn programme ja poliitilisi plaane – tegu on siiski isikuvalimistega ning küsimus taandub mõistele, kas konkreetne vali-mind-mees/naine sulle isiksusena meeldib või ei meeldi. Usun/ei usu, nagu laulnuks Hardi Volmer...

Minu kergelt võhikliku arusaamise kohaselt on Prantsusmaa tõepoolest jaotunud leeridesse. Ühel neist leeridest oleks võitmiseks justkui tarvis globaliseerumisega kaasaminekut ja vabanemist igasugustest protektsionismi-ilmingutest. Teine leer usub vastupidi, et just kõikvõimalikud sulgevad kaitsemeetmed suudaksid tagada hirmudeta tuleviku nii nende kui kogu riigi jaoks. John Vinocur (Wall Street Journal) hindab, et viimaste arv peaks ühiskonnas küündima ligi kahe kolmandikuni. Tõsi, ta tuletab oma järelduse detaililt, millest ehk üldistada ei tohiks – nimelt osutades et sõbralik suhtumine Venemaasse (Fillon, Melenchon, Le Pen) sai esimeses valimisvoorus 61% häältest ja vähementusiastlik suhtumine (Macron, Hamon) vaid 31%. Kuid eks ole Venemaagi tüüpiline endine, rakenduseta suurvõim, kus ihalus ükskord ometi tähtsam roll omandada kodanike enamuse meeli köidab.

Samal teemal:

Otsitakse turvalisuse pakkujat
Kuid tagasi Pariisi ja mujale Prantsusmaale. Homsete valimiste enigma ei seisne mitte selles, missugused sotsiaalsed kihid või geograafilised piirkonnad valdavalt toetavad Macroni või Le Peni. Suletud tehased, hääbuvad kalasadamad, toetusteta mitte toimetulevad foie gras’ vabrikud või juustutootjad, riigibürokraatia jne ei moodusta tegelikult kindlapiirilisi sotsiaalseid rühmi valimiskäitumise mõttes. Küsimus on selles, kummas kandidaadis tunneb prantsuse kodanikkonna enamus ära turvalisuse pakkuja. Ning siin on lubadused nagu Lewis Carrolli raamatus, peegelpildis...

Marine Le Pen on vist hilinenult taibanud, et retoorika Euroopa Liidu vastu on tajutav suure tulevikumuutusena ning mitte armastatud stabiilsusena. Sestap pehmendas ta oluliselt oma euroraha vastast kriitikat, lahjendas lubadust lahkumisreferendumi korraldamiseks ning viitas Prantsusmaa Euroopa juurtele. Samast dilemmast johtuvalt pidi Macron suurendama oma kriitikat Euroopa Liidu suunal ja rõhutama reformide vajadust selle ühenduse toimimises. Sest kodanikkond soovib küll stabiilsust, aga igatseb stabiilsuses ikkagi Prantsusmaa paremat käekäiku ehk teisisõnu muutust. Ilmselt saabki otsustavaks individuaalsete prantslaste sisetunnete summa: kumba muutust kardetakse vähem – kas Macroni pakutavat järele purjetamist anglosaksi maailmale (koos kaasneva muutusega Euroopa kontekstis) või Le Peni pakutavat minema purjetamist kuhugi siseveekogule koos ebamäärase lootusega mitte Saksamaale alla jääda. Iga vastaja aga vastab sellele küsimusele tegelikult lähtudes mitte muutuse kohutavusest, vaid oma isikliku „kõik jääb samaks” tundmuse alusel.

Kuigi arvamusküsitlused on viimasel ajal ennustanud ebatäpseid tulemusi nii Britannias kui mujal, pole Prantsusmaal tegemist paariprotsendilise vahega, vaid Macroni edumaa on juba ca 20 % ning selle põhjal tundub tõesti ülimalt ebatõenäoline, et Elysee paleesse kolib Marine Le Pen. Kuid eelkirjeldet mõistatuslikkuse ja ennustamatuse olukorras ei saa ka seda varianti absoluutselt välistada. Ning ka Macroni võidu korral võib õigus ikkagi jääda neile analüütikutele, kes ennustavad, et seeläbi ostetakse vaid viis aastat lisaaega ning siis puhkeb ikkagi Front National`i ajastu. Sest mingi mees, kellel pole Parteid ei saa ju ometigi mitte mingit poliitilist ja majanduslikku reformi teha, sest ei saa parlamenti piisavalt toetajaid.

Macron kui inimene 21. sajandist
Ma ise toetan just selle viimase pärast Emmanuel Macroni kui inimest 21. sajandist ning usun tema loosungit „Unustagem parem- ja vasakpoolsus. Vaadakem, mis on parem ja mis halvem!”. Traditsiooniline parteistruktuur, eriti massiparteid, on kõikjal ajale jalgu jäänud ning igasugustel kodanikevõrgustikule põhinevatel liikumistel on suurem tõenäosus Zeitgeist`i mõista. Eks nõnda ole ju lugu ka Eestis. Kui Macron õnnestub, on lootust, et see fakt saab mõjukaks ka Eesti kohalikel valimistel ja kindlasti 2019. aasta Riigikogu valimistel.

Ning viimane märkus. Euroopa riigid ei ole pärast Mitterand-Kohl-Thatcher-põlvkonda suutnud sama kaliibriga riigitegelasi etteotsa tuua ning peamiselt on meid valitsenud parteilised pügmeed (kirkaimad näited ehk David Cameron ja Nicolas Sarkozy). Ida-Euroopa oli erandina võimeline järellainetusena välja käima Raudse Eesriide-tagustest kaevikutest võrsunud riigimehi nagu Vaclav Havel, Lennart Meri ja Lech Walesa, kuid sellega areng ka peatus. Seda kohalikku peatumust iseloomustab ehk kõige kirkamalt meie enda, Eesti riigipea valimise süsteemi kivistunud ebakvaliteetsus. Kas keegi mäletab veel, et eelmisel aastal oleks meie parteikeskne süsteem äärepealt töötanud kui Põhja-Korea rakett, mis Jaapani asemel Pyongyangi peale lendab. Kas keegi mäletab veel poliitikute loendamatuid lubadusi seadus ringi teha, seda oluliselt parandada jne? Nii et kui mitte muud, siis võiks Prantsusmaa presidendivalimised meie eliidile meenutada nende kohustust – korraldada rahvaküsitlus, kus kodanikud saaksid (kasvõi koos kohalike valimistega) anda vastust järgmisele lihtsale küsimusele:

Teades, et presidendi võimuvolitust ei suurendata, pooldan ühte alljärgnevat seisukohta –

A) Presidendi otsevalimist

B) kehtiva valimiskorra jätkamist

C) presidendiameti kui liigse luksusorganismi kaotamist

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare