Paratamatult tuleb meelde Riigikaitse Nõukogu Protokoll nr 27 1939. aasta 2. oktoobrist (nn baaside leping), milles ühehäälselt oldi nõus – lasta NSV Liidu vaenulikud sõjaväelased Eestisse sisse. Peaaegu kõik need otsustajad hävitati (ainult Uluots ja Selter emigreerusid) See algotsustus oli ka esimeseks sammuks, millele järgnes okupatsioon ja anneksioon. Tulem oli mortaalne. Tuhandeid tapeti ja varad rekvireeriti.

Kas tahame ikkagi olla alandlikud sambasõltlased? Või õpime oma ajaloost ja keskendume tulevikule?