Indrek Teder: kirikutele hüvitist makstes ja VEB fondi asja taasavades kõigutatakse Eesti Vabariigi järjepidevust. See võib olla teadlik tegevus

Ajaloolane Seppo Zettenberg on oma raamatus „Eesti ajalugu“ väga tabavalt kirjutanud, miks Eesti alistus, ja tabavalt iseloomustanud ka naiivsete otsuste tegijaid (lk 478-503). Tõenäoliselt on ka tänapäeval piisavalt naiivikuid, kelle kaudu ja abil rünnatakse teadlikult Eesti Vabariigi järjepidevust.

Tuletan meelde, et põhiseaduse preambulas on sõnaselgelt fikseeritud, et Eesti on loodud aastal 1918. Tänavu me tähistame Eesti 100. aastapäeva. Iseseisvuse taastamise ajal, ca 28 aastat tagasi oli aga arvestatav hulk inimesi, kes iseseisvuse taastamise asemel soovisid, et Eestist saab uus vabariik, millega seondub kodakondusus ja paljud muud olulised asjaolud.

Paraku peab ikka ja jälle meelde tuletama, et Eesti järjepidevus on reaalne, Eesti on loodud 24. veebruaril 1918. Meeldetuletuse põhjuseks on hiljutised otsused, mis kogumis ja koostoimes võivad ohustada Eesti Vabariigi järjepidevust. Kuigi Eesti parlamendil on väga lai otsustusõigus, ei ole õige asuda murendama oma riiki.

Tuletaksin meelde, et äkitselt otsustati kirikutele anda mitu miljonit eurot. Põhjuseks toodi Nõukogude Liidu õigusvastase okupatsiooniga tekitatud kahjude hüvitamise vajadus. Paratamatult tekkis mulje, et Eesti on ühtne Nõukogude Liiduga (Venemaaga), kellel lasub mingi kahjude hüvitamise kohustus. Küllaltki absurdne, aga välistatud ei ole, et see on teadlik tegevus. Samm suunas, et Eesti Vabariik oleks pelgalt illusioon.

Kui on mingigi võimalus kuidagi raha saada, siis pole miski muu enam oluline, sh Eesti kontinuiteet.

Teine samm – taas kord avatud VEB fondi kaasus. Jälle räägitakse vajadusest Eesti Vabariigi poolt hüvitada Nõukogude Liidu Välismajanduspanka jäänud isikute raha. Ei vaadata, et algpõhjuseks oli see, et Eesti oli okupeeritud ja annekteeritud. Nõukogude Liit (Venemaa) kasutas finantse ühtsena.
Soovides hüvitamist Eesti Vabariigi poolt aetakse segi põhjus ja tagajärg. Ma ei välista, et ka see on teadlik tegevus või ollakse ikka naiivikute riik koos ametliku optimismiga? Kui on mingigi võimalus kuidagi raha saada, siis pole miski muu enam oluline, sh Eesti kontinuiteet. Või jällegi ideoloogiline samm haakimaks Eestit tasapisi ühtse Nõukogude Liidu külge?

Pealegi, ükskõik missuguse Eesti Vabariigi poolse hüvitise maksame meie – maksumaksjad. Tiit Pruuli oma raamatus „Romantikute Heitlused“, on viidanud öelnud, et lollidelt tulebki raha ära võtta. Kas me tahamegi olla sellised naiivikud ?