Inga Raitar: Hallid varjundid ja puuduolev elu
Et kas ei peaks raamatu kaanel või head maitset evivas meedias olema hoiatust tema „alaväärtuslikkuse” kohta? Mulle tundus ses väitluses, et lahendamatu mõistatuse – miks nii halb raamat nii suuri rahvahulki võlub – vastust otsitakse kirjanduse vaatepunktist teemat lahates täiesti valest kohast. Alati on asjadel, mis juhtuvad, ka põhjus ning põhjused enamasti on inimeste sees, kes „sellist sodi” ostavad. Kui on olemas 50 miljonit põhjusega inimest, peab see üks vägagi tõsiseltvõetav põhjus olema. Keegi ei otsi ju seda, mida tal puudu pole.
Õigus pornole
Algatuseks olgu öeldud, et ma ise pole ei halli ega hallima varjundite raamatuid lugenud ega kavatsegi lugeda. Ehk selle tõttu, et minus nende 50 miljoni puudujääk puudub? Mulle piisab refereeringutest kirjandussaitidel mõistmiseks, et need miljonid naised ei osta ju üksnes seda naiivsevõitu armastuslugu. Olgu, võib-olla loeb pool neist Rosamunde Pilcherit ja teine pool, kes muidu üldse raamatuid ei loe, vaatab „Kirgede tormi” ja „Tuhandet ja ühte ööd” (Türgi päritolu ülimenukas seebikas, mille ajal kodukülas ükski endast lugupidav memm teisele külla ei lähe).
Ent neis kõigis lõppeb „kirg” esimese suudlusega ning järgmises kaadris lebavad juba higised, kuid õnnelikud armastajad teineteise embuses, segipaisatud voodil. Mis jääb esimese suudluse ja õndsa rahulduse vahele, on ajast aega „headele tüdrukutele” olnud tabu. Kuni Cosmo-põlvkonnani mõistagi. Kui Cosmo-põlvkonna tüdrukutele antakse iga uue ajakirjaga „50 erilist seksinippi”, siis nende emad peavad ju ka oma mentaalselt kaasaelatavad nipid kusagilt saama. Olgu või halli varjunditest.
Pornot on seni peetud ainult meeste ja väga halva kuulsusega naiste pärusmaaks. Mehed loevad pornoajakirju, kus suurerinnalised blondiinid teevad asju, mida endast lugupidav naisterahvas isegi ei vaata, veel vähem kaasa ei tee. Hallivarjundite raamatutes aga teeb neid „meestefantaasiatest pärit rõvedusi” kaasa ilmsüütu rosamunde-pilcherlik kaunitar ning – ennekuulmatu! – oma õilsa unelmate printsi kaasosalusel. Ehk siis seni tabu või „pahade” pärusmaaks olnud „labane seks” on saanud õilistuse muidu ülimalt naiiv-ilus-heade tegelaste kaudu. See ootamatus on kindlasti üks põhjus, mis hallivarjundite raamatute kirjandusliku väärtuse puudumist miljonite lugejate silmis kompenseerib. Kuid nagu reklaamis öeldakse: see pole veel kõik!
Jumalikkuse eelmaitse
Meie ajastu ühe suurima mõtleja Osho (mees ja kindlasti mitte munk) arvates on meessugu läbi aegade varjanud naiste eest üht olulist füsioloogilist tõsiasja. Seda, et erinevalt meestest on suur hulk naisi multiorgastilised. Lihtsalt öeldes saab mees korraga ühe orgasmi (ja enamikus peredes keerab peale seda kohe ka enesega rahulolevalt magama), kuid naise jaoks siis asjad alles algaksid. Naine on suuteline saama märksa võimsamat ja mitmekordsemat rahuldust, ometi „sunnitakse” teda ühiskonna normidega „olema hea tüdruk”, kes selle, mis jääb esimese suudluse ja segipööratud linade vahel teineteise kaisus uinumise vahele, kiirelt ära toimetada laseb ning arvab, et see ongi ainumõeldav.
Osho arvates (kelle teosed sündisid 1970. aastatel, enne tantraseksi võidukäiku) oli see meeste enesekaitse, et mitte endale tunnistada: nad pole suutelised naisi tegelikult rahuldama või peaksid selle nimel oluliselt oma mugavustsoonist välja tulema ja pingutama. Naiste oma tegelikust seksuaalsusest teadlikuks saamine polnud meestele kasulik. Olid ju nii porno kui ka pahad tüdrukud, mille najal nemad ilma ohtlikku „oma naise tegelike võimete äratamise riski võtmata” oma fantaasiaid välja elasid. Kuni tuli üks tädi, kes kirjutas palju kõmu tekitanud „Viiskümmend halli varjundit”, mis kirjanduse kategoorias on küll täielik saast, ent 50 miljoni naise jaoks ikkagi uut maailma avav taies. Maailma, kus seks on loomulik ka siis, kui end tabudeta täiesti vabaks lasta.
Osho nimetas orgasmi jumalikkuse eelmaitseks. Ehk siis pole seksiga kaasnev tema nägemuses üldsegi suurim nauding, mida inimene võib kogeda. Ent nautimaks pärast eelmaitset tulla võivaid jumalikke maitseid, peab olema julgenud seda eelmaitset nautimist piirava häbita kogeda.
