Inga Raitar: inimesed valivad oma riigijuhte nagu telemängude staare

 (47)

Lasnamäe valimisjaoskonnas nr. 42 ja 43
Lasnamäe valimisjaoskonnas nr. 42 ja 43Foto: Andres Putting

Tarja Haloneni lause “Eestil oleks aeg saada täiskasvanuks” tekitas palju emotsioone. Tundsime end puudutatuna. Teisisõnu – tundsime ära endas oleva. Mentaliteet, millest Soome president rääkis, väljendub eelkõige selles, et suur osa meist soovib kellegi poolt oma elu korda tegemist.

Laps loodab vanematele, kes paneks talle söögi lauale ja garanteeriks eluks muu vajaliku. Vanemate toe saamiseks on laps kuulekas ja… sõltuv. Sõltuvuse säilitajat saab keelata ja käskida, ka piirata ettekäändeks tema heaolu tuues. Laps ei arvusta vanemate tegusid, mis kõik ju ajendatud soovist “et paremini läheks”.

Erinevad riigikorrad on püüdnud hoida kodanikke lastena, et nende üle efektiivselt valitseda. Eesti vabanes 25 aastat tagasi ühest sellisest riiklikust lastekodust. Selle ajaga võiks ju lapsest täiskasvanu saada küll. Kui just ei juhtu see, mis meil on juhtunud. Riigi täiskasvanuks saamise asemel on lapsed haaranud võimu lastekodus ja püüavad – ise lastena jätkates – valitseda teiste laste üle.

Lapsel ikka juhtub!

Riiki ei ole meist eraldiseisvana olemas. On inimesed. Ühed nimetavad end riigiks ja valitsevad. Teised kes nimetavad end rahvaks ja valivad. Et nad valiks, tuleb mõjutada. Et hoida valijad soovitud tegevuste juures (tee tööd, maksa makse ja täida kord mõne aasta tagant sedel, mis minust sinu juhi teeb), tuleb mõjutada. Et saavutada kuuletumine, tuleb mõjutada.

Samal teemal:

Täiskasvanu ei allu pimesi mõjutustele, ta teeb oma peaga mõeldes vastutustundlikke otsuseid. Riik, kus inimesed ei ole õppinud täiskasvanud olema, ei saagi olla täiskasvanud. Siit tuleb aga paradoks: kui inimene on täiskasvanu ja saab oma eluga hakkama ning vastutab 100% selles toimuva eest, pole ta lapsikule riigile meelepärane. Teda kui vastutusvõimelist täiskasvanut ei saa lapse kombel käsutada, allutada regulatsioonidele, peotäie maiustustega manipuleerides valima meelitada.

Täiskasvanu ei karda, seega ei saa teda juhtidele alluma hirmutada. Ta on ettevaatlik, suutes toimida olukordades, mida teadlikult klassifitseerib ohuolukordadeks. Hirm halvab mõtestatud tegevuse, loob ohvrimentaliteedi, millest Tarja Halonen just rääkis. Agressiivsus on hirmu pöördvorm. Agressiivselt käituv inimene püüab varjata endas lapsehirmu.

Hirmunud riik vajab sõnakuulelikke lapsi, kes teevad nii, nagu neile öeldakse. Täiskasvanud riik oleks täiskasvanud inimeste ühendus, kus inimesed valiks teadlikult - nii oma tegevusi kui ka seda, keda nad soovivad end esindama. Mitte vastutustundetuid võimuahnureid, vaid täiskasvanud professionaalseid esindajaid.

Täiskasvanute riiki ei saa hirmutamise ja präänikuga valitseda. Aga riigis, mis soovib, et kodanikud oleks lapsed, kes ootavad valitsuselt neile lapsevanemaks olekut, saavad juhtuda Estonian Airi, Saaremaa süvasadama, Utah’i ja SKAIS’i tüüpi miljonipõletamised, mille eest keegi ei vastuta. No lihtsalt juhtus – lapsel ikka juhtub. Vahet pole, et see laps on pannud omasugustega kokku gängi nimega “erakond” ja end teisi lapsi valitsema manipuleerinud. Teised riigikodanikest lapsed on sellel toimuda lasknud, neid valides. Ehk vaatame nüüd Tarja Haloneni sõnadele ausalt otsa – me kõik oleme praegu meie riigis toimuva põhjustajad.

Valimata jätmine on halb valik

Sotsiaalmeedia kubiseb väljaütlemistest: "on vaja lolli rahvast, pööblit-tööloomi, kes toodavad raha, mida poliitikud saavad heldelt laiali jagada". Nagu pole olemas riiki, ei ole olemas ka lolli rahvast. Rahvas koosneb inimestest. Inimesed oleme me kõik. Inimesed, kes lastena soovivad, et keegi teine teeks meie elu ja ei mõista, et anname sellega oma elu käest ära. Siis keegi teine teebki, aga juba mitte sinu elu, vaid iseenda oma. Nii nagu tema õigeks peab. Kuni me kõik ei tee täie vastutustundega oma otsuseid, otsustatakse meie eest ja me saame vaid ohata: “Kogu valitsejate tegevus on suunatud ümberjagamisele ja võimulpüsimisele!"

Siis teatab üha suurem hulk uhkelt, et nemad lihtsalt enam ei vali, sest sellest ei sõltu midagi muud. No vot ei meeldi teie punt siin liivakastis, lähen üksi aia äärde ja teen seal nägu, et mina pole teie võimutsemisega meie liivakastis rahul. Märkamata, et valimata jättes käitud põhimõttel: "kurja toimuda laskmine on kurja toetamine". Need, kes ei vali, annavad tegelikult oma hääled ju kõige manipuleeritavamate inimeste poolt valitutele, ehk neile, keda me kõige vähem end juhtima vajame.

“Me valime ju erakondi, mitte inimesi!” hüüatab nüüd kindlasti keegi. Aga miks me ei vali inimesi? Sest keegi ütles kunagi, et nii on selle demokraatiaks nimetatud mängu reeglid? Valida erakondi ja sattuda iga kord sama reha otsa on ju samuti meie valik ning igal meie valikul on tagajärjed. Ka erakonda, kui sellist pole ju olemas. On inimesed, kes ühel või teisel viisil võimu teostavad.
“Kui valitav inimene kuulub erakonda, siis on ta ju riigikogus lausa sunniviisiliselt kohustatud hääletama nii, nagu juhatus ette näeb,” jonnib talle õpetatud mängureeglitega harjunud, kuid riigivanematega rahulolematu laps sotsiaalmeedias edasi. Märkamata, et praegu me ju ei valigi riigikogu!

Kohalikel valimistel anda hääl riigikogust ja teistest riigiraha eest tehtud erakonnasõudest tuntud inimestele on väga lapsik. Nagu polekski vahet, kas valin Superstaari, Tuttavat Nägu, Eurolaulikut või esindajat, kes otsustab, kuidas minu kohalik elu järgmised neli aastat toimuma hakkab. Et siis öelda enne igat valimist solvunud lapsehäälega – no ei ole ju kedagi valida!

Kui me ei vali nüüd, kohalikel valimistel asjatundlikke ja vastutusvõimelisi inimesi taaskasutatavate poliitsuperstaaride asemel, pole meil tõesti järgmistel riigikogu valimistel muud valida, kui erakondade klanitud esindusnimekirjad. Ehk siis just praegu saame kõik teha nii, et meil oleks järgmistel riigikogu valimistel keda valida. Et meil oleks inimesi, kelle puhul me ei pea mõtlema, kas valida halvast parim või jätta hoopis valimata ehk anda oma hääl vaikimisi sellele, keda me ei soovi.

Kes ei taha saada superstaariks?

Need, kes on oma ala profid, asja- ja vastutustundlikud, ei ilmu juba mõnda aega valimistele. Nad teavad, et inimesed valivad oma riigijuhte nagu telemängude staare – kes teeb vingema sõu ja rohkem ekraanil vilgub, see ka hääled saab. Ilusaks klanitud ja hästi esinev tuntud nägu saab raudkindlalt rohkem hääli kui asjalikku sisukat juttu ajav valdkonnatundja. Lastele meeldivad staarid, staariks saamine tähendab ju kõigi soovide täitumist ilma, et ise peaks midagi tegema. Laps ei adu, et erinevalt superstaari valimistest sõltub ühiskonna juhtide valimisest tema edasine elu.

Muidugi ei meeldi parteide nimekirjadesse tinutatutele uute ja erakonnaväliste – kohutav kui koguni mingi ala asjatundjate või mingi tegeliku aate, mitte vaid sünteetilise poliitideoloogia evijate – valimismaastikule ilmumine. Loomulikult valatakse uued tulijad vanade oma koha säilitajate poolt sopaga üle. Samal viisil, kuidas teismeliste kampades hierarhiaid kehtestatakse – kes pole meie pundist, seda tuleb seni kiusata, kuni ta ise ära läheb.

Kui peale erakonnabroileriks olemise ei oska ega taha muud teha, sest tead – võim annab kõik, mida elus vaja on, pungestadki vahendeid valimata võimule vaid liisingmaksevõime jätkumise hirmus. See, et hetkel on suurel hulgal valimistel kandideerijatest vaid teiste laste üle võimule saamise ambitsioon, ei tähenda, et võimuiha on ainumõeldav valimistele tuleku motiiv.

“Poliitik on raudselt nürimeelne, ebapädev, kuid kasuahne,” diagnoosib sotsiaalmeedia. Kes soovib sellise suhtumise peale tulla oma puhast mainet panti pannes proovima midagi reaalset muuta? Allar Jõks presidendivalimistel proovis ja sai tunda, kuidas inimesed, kes küll ühelt poolt õhkavad, et sooviks muutust, sooviks uusi värskeid, rikkumata ja asjalikke tegijaid, uue tulija mõnuga ribadeks kisuvad.

Meie praeguses keeles on rahva teenriks olemine kaotanud tähenduse. Lapsriiki valitsevad lapspoliitikud ei tule selle pealegi, et nad on vaid ühiskonna jaoks olulise rolli täitjad ja kohustatud teenima oma rahvast. Ühiskond kui koostoimivate inimeste kogum vajab proffe, kes süsteeme korras hoiavad. Ettevõtted vajavad lisaks töötajatele ka juhte, riigid niisamuti.

Alati on võimalik leida sinu poolt soovimatu teokssaamise toetamise võimalus. Aga see on tegu, mitte tegematajätmine. Teadlik valik, mitte solvunult mittevalimine. Sina valid endale riigi!

Meie mõtetest moodustub meie maailmapilt. Mitte ainult pilt meie peas, vaid ka tegelikkuses, milles me igaüks oma rolle täites oma elu elame. Kuni mõtleme nagu lapsed, käitutakse meiega kui lastega. Mida rohkem inimesi võtab vastutuse selle eest, et tema valikud ongi tema riigi seisukorra taga, seda tõenäosem on, et miski saab muutuda. Äkki saaks sel sügisel 99-aastase riigi vääriliselt täiskasvanuks?

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare