Inga Raitar: lapsed ei pea vanemaid tingimusteta armastama
„Näe, kuidas otse ütles tütre kohta – mul on väike pension, aga tema ei ole mind kordagi toetanud,” seletas kuuekümnendate lävel naine silmade põledes teisele. Kuna väikses kohas tunnevad kõik kõiki, teadsin, et sel naisel on samuti neljakümnele liginev tütar, kelle isa end lähikonna väikelinnas põhja joob. Oleks kangesti tahtnud küsida, mida võiks tema tütre isa rääkida tema tütrest, kui too ootamatult presidendiproua või mõne teise jõuka ja tuntud positsiooni omandaks. See naine poleks kindlasti soovinud, et tema tütar toetaks isa, kes teda lapse kasvatamisel pennigagi ei aidanud. Samal ajal oli ta varmas hukka mõistma kellegi teise tütart, kelle suhetest isaga ei teadnud ta eriti midagi. Usutavasti rääkis naises hirm oma tütre isa võimaliku soovi ees tütre kulul oma põdurat vanaduspõlve kergendada. Isa pretendeeriks seega tütre teenistusest osale, mis võiks kunagi kuluda ema kui tütre kõigi raskuste kiuste üleskasvataja toetamiseks.
Vestluspartner viis jutu samas külas elavale vanale naisele, keda keegi tema lähedastest abistada ei taha, kuigi too juba mõnda aega ise endaga hakkama ei saa. „Näe, Meeri poeg ka – ema siin kuseb alla, kogu korter haiseb, ei jaksa poodi süüa ostma minna, aga poeg enda juurde ei võta.”
Taas kord külakese suhteid teades – alles kümmekond aastat tagasi olid seesama osataja ja Meeri sõbrannad, kuid kõiki teisi oma hädades süüdistav terava keelega Meeri tõukas kõik sõbrannad üksteise järel endast eemale.
Kui poeg oli noorem, oli kange ja karm ema see, kes poja elu pidevalt korraldada püüdis, kuni poeg kolis emast nii kaugele kui võimalik. Külaski käis ehk korra aastas pühade ajal, kuid ei jäänud kunagi pikemaks, sest mida harvemini poeg perega tuli, seda jõulisemalt ema selle vähesegi aja jooksul nende ellu sekkuda püüdis. Nüüd on poeg külarahva silmis südametu.
Need on suhteliselt drastilised, ent samas väga igapäevased näited. Tean naist, kes iga kord, kui tal mehega suhted jahenema hakkasid, sai järjekordse lapse. Ühtaegu soovist kogeda puhast ja siirast tunnet beebi vastu, kui abikaasal enam tema jaoks piisavalt soojust ei olnud, ja samal ajal tekitada oma maailma keegi, kes täiega temast sõltuks. Ei saaks ära minna ega tüdida, teda alati kõiges – ükskõik siis millisena – õigeks mõistaks ning alati hooliks. Mehega läksid nad pärast neljanda lapse sündi ometi lahku, riburada hakkasid oma elu peale pagema ka täiskasvanuks saavad ja kaela kandma hakkavad lapsed.
Miks ma seda räägin?
Et öelda – armastus vanemate ja laste vahel pole kaasasündinud kohustus. Iga laps armastab oma vanemat just nii palju, kui vanem on talle õpetanud. Kui ema saab lapse „kogemata” või alateadliku sooviga meest enda külge köita, on laps ju sünnist saati tema jaoks vahend, mitte täisväärtuslik isiksus, kelle arengus osaleda nõuandja ja toetajana. Mis ei tähenda, et ema ei kogeks beebi abitust nähes õrnust või ei tunneks end olulisena, kui särasilmne paariaastane, käed laiali, tema poole tormab ja käed talle ümber kaela heidab.
Igas lapses on siiras, puhas ja loomulik armastus, kuni vanemad enamasti ainult tingimuslikku armastust tundes seda siirast voogu endale mõistetavas suunas seadma hakkavad. „Kui sa teed nii, siis emme annab kommi, kui ei tee nii, siis saad pahandada.”
Tingimused vanema läheduse pälvimiseks seatakse paika lapse esimestest elukuudest. „Mida sa kogu aeg tahad? Jäta mind rahule!” kuuleb maailma kõige tähtsamaid miks-küsimusi esitav kolmeaastane.
Kui „hea laps” olemine tähendab kingitusi ja heakskiitu, siis tuleb käituda nii ka siis, kui tegelikult sooviks hoopis midagi muud. Nii hakkavadki lapsed omaenda soove ja unistusi alla suruma, et vanematele meelepäraselt käituda. Kui laps kord enesele meelepärasel viisil elama ja olema hakkab, on säärased vanemad väga üllatunud, kohtudes ühtäkki täiesti võõra täiskasvanud inimesega.
Süüdistada siis ema vanadekodusse lükanud poega on kohatu. Kõik suhted on alati vastastikused. Nii on iga isa, keda tütar ei toeta, ise jätnud tütre toetuseta. Ning ema, keda poeg enda juurde võtta ei soovi, poja ise endast eemale peletanud.
Kõigi suhete ainsaks toimivaks valemiks võib pidada Eesti vanasõna – kuidas sina külale, nii küla sinule.
Mida ma tegelikult kardan, kui mind häirib uudis presidendiproua isast või naabrinaise pojast, kes temast ei hooli?
