INGA RAITAR: Olge tervitatud maailmalõpu alguses!
Sellist harjumuspärast vastikkülma Eesti vihma. Egiptuses. Kohalikud vangutasid päid – midagi sellist polnud nad enne näinud.
Detsembris ehitasime Nevada kõrbes Suures kanjonis lumememme. Nevada kõrbes ei saja lund. Jaanuaris Dubais tõi hotelliteenija mulle ajalehe, mille esikaanefoto kujutas liivakõrbes pahkluudeni vees löntsivat kaamelit. Sadas kolmandat päeva järjest. Dubais! Kõrberiigis, mis kulutab pealinna haljastuseks vee tootmiseks 5,5 miljonit dollarit aastas.
Ilm on hukas, õhkame, ega mõtlegi selle üle pikemalt. Põgeneme oma argiaskeldustesse, müüme, toodame, juhime ja ümbritseme end rutiinse turvalisuse kaitsekihiga. Müüdid veeuputusest on midagi kauget ja võõrast, legendid, mida igaüks teab, kuid keegi ei usu, et sel reaalse eluga miski suhe võiks olla. Samas vaatavad meid tuvastamata kultuuri poolt kõrbesse teetähisena maha jäetud Sfinksi salapärased silmad ja tema vee-erosioonist kriibitud selg ütleb, et peaksime mõtlema. Ajaloo lõpule.
Tooli käsipuu põleb!
Mulle ei meeldi verdtarretavad apokalüptilised ettekuulutused, millega mõni kuulsusjanuline läänes igal aastal välja tuleb. Küll meteoriidid, küll miski muu on pidanud maailma hävitama ja kaosesse paiskama. Maailma lõpu üle ekspluateerimine ja kommertsialiseerimine on ehk isegi kahjulik, ajudega inimesed ei võta siis “soolapuhujate udu” mitte kuulata tahtes vaevaks asjale mõelda. Mõelda aga tuleks.
Oleks absurdne arvata, et maailma lõpp on Hollywoodi katastroofifilmi lõpu sarnane, kus kõik paugub ja müriseb. Lõpu algus võib toimuda praegu, otse meie silme all, ja me lihtsalt vaatame sellest mööda. Näeme teleuudistest iga päev igas maailma nukas üha sagedamini toimuvaid katastroofe ning vahetame tuimalt kanalit – kaua võib seda jura näidata, midagi paremat kuskil pole või...
Miks ma sellest kõigest tegelikult kirjutan? Sest möödunud nädalal jõustus Kyoto protokoll. Kliimakokkulepe, millega riigid kohustuvad vähendama kasvuhoonegaaside tootmist. Hiina ja Brasiilia, maailma rahavastiku-
plahvatuse kolded pole leppega ühinenud. Tuleviku-uurijad ütlevad, et päeval, mil igal perel Hiinas on külmkapp, sureb maailm soojussurma.
Ka maailma suurim saastaja USA ei kirjutanud ikka protokollile alla, kuna pidas selle tingimusi oma majandusele kahjulikuks. Ise end “maailmapolitseinikuks”, tasakaalu ja demokraatia hoidjaks pidada tahtev riik on viimastel aastatel pildunud eri paikadesse nii palju pomme, et juba sellest piisaks kliimatasakaalu häirimiseks.
Sotsiaalpsühholoog Erich Fromm on kirjutanud: “Esmakordselt maailma ajaloos sõltub inimkonna püsimajäämine vaid ühest – inimeste mõtteviisi muutusest.” Mõtteviisi muudab inimene aga alles siis, kui tal king kuskilt kõvasti pigistama hakkab. Kui istun mugavas tugitoolis, ei muuda ma asendit enne, kui tooli käsipuu põlema läheb ja mind valusalt kõrvetab. Aga käsipuu põleb juba! Tere tulemast katastroofiajastu algusse!
