Inga Raitar: poliitikud, andke poeuksel populaarsuse kerjamise asemel abivajajatele Rail Balticu miljonid

 (32)

Rail Baltic mängurong
Rail Baltic Foto: Madis Veltman

Pühapäeval kirendasid poliitikute Facebooki-seinad uhketest piltidest, kus nad koguvad toidupoodides raha vähiravifondile. See on nii jabur äraspidisus – inimesed, kelle otsene töökohustus on jagada riigi maksuraha nii, et seda jätkuks kõigile abivajajatele, on uhked selle üle, et neil õnnestus kerjata omaenese rahvalt mõnisada eurot ja sellega olla nagu hädasolijatele toeks.

Peaministri, rahandusministri ja riigikogu liikmete võimuses on jätta kõigi nende inimeste hädade tarbeks, mida hetkel nad ise riigikassast katta vajalikuks ei pea, tervelt 286 miljonit eurot, mitte poeuksel populaarsust kerjata.

286 miljonit eurot on Rail Balticu uue trassi omaosalus ja hilisem tühja raudteejupi hooldamise kulu on vähemalt 10-15 miljonit aastas. "Kõigest 10-15 miljonit, mis ei käi meile ju üle jõu," nagu hõiskavad needsamad poliitikud.

Seega ressursse, mida tõeliste abivajajateni suunata, näib riigil jätkuvat. Aga neile tundub toredam inimestelt tegelikeks hädadeks raha kerjata ja olemasolev maksuraha mustadesse aukudesse toppida.

Annetuse ja annetuse vahe

Muidugi on tore, kui annetatakse. Tõsise hädaga inimeste jaoks pole ükski annetus liiast. Seega ei sea ma kahtluse alla nende inimeste heasoovlikkust, kes sähvivate fotoaparaatide valguses naeratavale tuntud tipp-poliitikule rahatähe ulatasid.

Samal teemal:

Aga needsamad mõndasadat eurot annetusi uhke saavutusena esitlenud poliitikatipud omavad tegelikult reaalset võimalust riigi kõiki hädasolijaid aidata. Tehes oma tööd ehk juhtides riiki rahva huvidest, mitte erakondlikest võimuambitsioonidest lähtuvalt. Tehes justnimelt seda tööd, mille tegemiseks andsid talle valimistel mandaadi need, kes maksavad talle riigikassa kaudu palka.
Kui näiteks madalapalgaline Lõuna-Eesti pereõde korjab oma põhitöö kõrvalt vabatahtlikuna nädalalõppudel, oma väikeste laste jaoks vaja mineva aja arvelt, raha Saagu Valgus fondile, et aidata teisi hädasolevaid ääremaade lapsi, teeb ta tegelikku heategevust. Temal puuduvad muud võimalused hädasolijaid aidata ja ta teeb oma parima.

Aga poliitikute puhul ei ole poes annetuste kogumine oma parima andmine. Miks näiteks ei loobunud kõik heategijad kas või üheks kuuks nendesamade vähihaigete nimel oma esindustasudega kompenseeritavast palgaosast? Raha oleks tulnud kokku rohkem. Vastus - seda tegevust ei saa pildistada. Nii lihtne see ongi.

Rahva raha raudteesse!

Riigikogu saab kohekohe otsustada, kas peab vajalikuks tegelikke hädasolijaid tegelikult aidata. Kui me ei kuluta 4 miljardit "rumalat ripakil euroraha" täiesti tarbetu joonlauatrassi lõhkumiseks meie riigi ihusse, siis jääb ju meie juhtide arvates "väga vähene omaosalus" 286 miljonit üle.

Jah, Rail Balticu jaoks eraldatud eurorahade eest ei saa teha midagi muud kui vaid raudteed korrastada. Aga Eesti riigieelarvest võetava omaosaluse kasutamisviisid peaks ju olema vägagi meie otsustada

Mis oleks, kui teeks vastupidi? Paigutataks riigi raha rahva huvides loogilistesse kohtadesse, kus selle abil laheneks päris (loe: vältimatud) probleemid ja tuge saaks reaalsed abivajajad. Riigijuhid aga koguks raha Rail Balticu toetuseks.

Miks needsamad toredad poliitikud, kui nad teavad, kui vajalik ja meie riiki edasi viiv rakis on Rail Balticu joonlauatrass, ei seisa supermarketites ega paku kõigile hädas inimestele võimalust soetada riigi garantiiga veksleid, mis – nagu nad ise lubanud on –, toovad iga sisse pandud euro eest kuus tagasi? Kui paljud teeksid endale selle suurepärase riigiinvesteeringu abil pensionisambaid, lastele koolirahasid ja teisi elutugesid.

Veelgi paremaks katalüsaatoriks oleks vaid Rail Baltcu viimine börsile. Kui inimesed näevad temas seda kasu, mida lubatake, sööstavad kõik, kel vähegi raha arvel, ju sinna oma raha panema. Mingit rahvaküsitlust polegi vaja. Üle jääva riikliku omaosaluse võib tõepoolest suunata vähiravi ja muudesse hetkel inimelude päästmiseks vajalikesse fondidesse.

Jooksuaeg on jälle käes!

Alanud on taas poliitelukate valimiseelne jooksuaeg, kus meid hakkavad peibutama toredad klipid ja pildid toredatest poliitikutest, kes tegelevad nii ilusate ja toredate asjadega. Inimestel jääb vaid plaksutada ja nagu telesõus oma lemmikule hääl anda. Ikka samad näod paiskuvad meie ette üle nelja aasta, tohutus soovis teha midagi head ja õilsat.
“Miks ometi ei kandideeri kusagil kompetentsed ja vastutustundlikud?” küsib valija, kes nagu saaks aru, mille nimel see tuure võttev tilulilu käib, kuid kellel nagu poleks poliitiliste superstaaride sõule alternatiivset valikut.

Vastutustundlikud ja kompetentsed ei kandideeri aga just selle pärast, et teavad – valija jagab hääli nagu poes emotsioonioste tehes "selle reklaami ma just telekas nägin, tundub soodne ka, ta meeldib mulle".

Ka pole kompetentsetel ja missioonitundelistel raha, et erakondlike masskampaaniatega võidu kandideerida. Kui nad siis ühinevad parteiga, pannakse nad häältemuuladeks nimekirjade tagaotstes. Isegi kui ta oma piirkonna tegijana saab palju hääli, lähevad tema hääled kõigepealt ikka nimekirjade eesotsa kinnistunud ladvikule.

Aga kui inimesed ise hakkavad hindama valimistel vastutustundlikkust, kompetentsi ja mitte pildilist ilu ning "telekas nähtud tuntust", siis saavad ka võimaluse need, kellel on vastutustunne ja kompetents. Seni nad lähevad ju ainult end poliitlahinguis sõelapõhjaks laskma, asudes eluliste lihtsate põhimõtetega vastu teflonkattega proffidele. Võta või Allar Jõks presidendivalimistel - proff, erakonnaväline, suurepäraste teadmistega aga no "vähe staarigeeni", “ei näe nii hea välja” ja mis need peamised etteheited olidki. Kuni me ise ei vali teadlikult, seni saame ka vastavaid tagajärgi.

Valija teadlikkus ongi riigi tuleviku osas otsustav. Kui vaatame toredaid pilte ja ahhetame – kui tublid, näe, koguvad haigetele raha –, aga jätame märkamata, et nad oleks võinud teha seda head hoopis reaalsemalt, iga päev oma tööd tehes, siis oskame vahet teha. Kuni valija pole teadlik, saab teda justnimelt selliste supermarketi emotsioonipakkumistega lollitada. Kuni saab lollitada, seni ei tule ka vastutustundlikud kandideerima.
See on küüniline valimiskampaania, mis paneb meid valima oma rahade üle valitsema jälle samad inimesed, kes ühe käega loobivad meie raha tuulde ja siis näpuotsaga jagavad, kui vaja osta enda järgmise perioodi võimuletulek.

Meist endist sõltub praegu, kas laseme end haledaks teha ja noogutame kaasa - oi kui tublid te olete, et nii toredat üritust toetate. Tõesti, vähiravifond ongi suurepärane, missioonitundega ja oluline ettevõtmine. Selle poliitkampaania vankri ette rakendamine räägib aga selgelt praeguste otsustajate eetikast.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare