Inga Raitar: valimised, voodoo-kräpp ja parajura – kas neil on tegelikult vahet?
Kogu ühiskond on esoteerikast, nõidumisest ja muust umbluust läbi imbunud, kurdavad tõsimeelsed kultuuriinimesed. Inimesed usuvad imeravijaid, sensitiive, vuuduukräppi ja parajura ning on vaimupimesi valmis oma raha ebausutööstusele loovutama. Huvitav, miks mulle meenuvad taolisi ahastavaid hüüdeid lugedes hoopis valimisplakatid?
Anna oma hääl meie erakonnale, saad 10 eurot iga kuu lisaks. Usalda meie parteid, me kanname su kätel viie aasta pärast rikaste hulka.
Ime tundub pigem olevat üldistav koodnimi kõigele, mis inimest tema tahtest ja tervest mõistusest sõltumata uskuma sunnib. Usk imejooki, mis toob tagasi kadunud kallima, ja usk Rail Balticu puhta õhu hulga suurenemisest teenitavatesse miljonitesse on üsna samased. Mõlemisse uskuv inimene on tehtud sõltuvaks suhtlusest kellegagi - olgu siis nõia või parteiga - läbi selle, et inimeselt on võetud vabadus teha ise oma valik. Hoopis kellegi osav inimese argivajadustel mängiv manipulatsioon teeb tema otsuse inimese valikuks. Tuleb vaid leida see õige nupp, millele tonksata, et raha või selle sotsiaalne ekvivalent hääled soovitud suunas voolama panna. Luban imet, sina usud ja annad mulle õiguse teha sinuga, mida ma õigeks pean.
Sotsiaalmeedias rääkis tuttav õhinal nõialt ostetud armujoogist, kuid kui keegi andis selle joogi toimepõhise retsepti, tõdes: "Kogu lumm on rikutud". Kes meist ei teaks, et teatud taimedel on füüsilise keha impulssidele konkreetne mõju. Jook ei paku armastust, vaid annab joojale ihatõstvat impulssi. Taolisi tegelikke ja kontrollitavaid mõjusid on targad inimesed oma tervise huvides kasutanud aastatuhandeid. Seega igasugu nõiavärgi "lumm" on tegelikku reaalsuspõhise info puudumine.
Samas kui Valdur Mikita sõnul on taimepärimus Eesti rahvapärimusest kõige elujõulisem, kõik me teame mõnd ravimtaime, millega end konkreetse häda puhul toimivalt aidata. Sel täiesti reaalsel mõjul põhineva pooltõe müümine inimesele, kes kangesti soovib uskuda, et keegi teine saab anda talle tema poolt soovitu nii, et ta ise ei peagi midagi tegema, pole aga mitte inimese aitamine, vaid tema arvel isikliku kasu teenimine. Sina ei peagi taimi tundma, mina segan sulle nõiajoogi ja sina jood ning ootad, ihu imelik, unelmate printsi saabumist.
Kui inimest peibutatakse nende eest tehtud valmislahendustega, mille eest makstes nad saavad "kindla tulemuse", siis ongi tulemus pime usk “kõrgematesse jõududesse”. Täpselt sama toimub nii nõianduses kui poliitikas – inimesi peibutatakse nende eest tehtavate nende elu paremaks muutvate lahendustega, mida peab lihtsalt kinnisilmi uskuma. Pimedas usus, nagu nõidu, valime me ju ka riigi tasandil enda eest otsustajaid. Soovides, et keegi meiega mingit maagiat teeks ja ilma et me ise peaks midagi tegema, meie elu parandaks. Mina ei pea isegi kaasa mõtlema, küll tema, kellele ma raha-hääle andsin, teab, mis õige. Tulemuseks on … see, mis meie riigis just praegu toimub ja millega meist suur hulk rahul pole. Kuidas me ei mõista, et me pole rahul iseenda tehtud valikutega!
Alles siis, kui saame teadlikult oma elu eest vastutavaks, võime ise oma elu muuta aidata. Kas siis taimetinktuuride ja erinevate teiste loomulike looduslike vahenditega, mis pole siis aga mitte imerohud, vaid loodusseadustele alluvad põhjus-tagajärg protsessid. Või teadlike otsustega, keda lubada oma kodukohta juhtima. Kas voodoo-lubadustega imetegija-erakonda või realistist vastutusvõimelist praktikut.
