Inimene kui aatomiga relvastatud parasiit

Kas inimene on ikka looduse kroon ja valitseja? Või on ta pigem parasiit, kes on harjunud looduse arvel elama ja kellest lahtisaamiseks emake Maa mõtleb välja üha tapvamaid vahendeid?

Kindel on igatahes see, et Maad meie ei kontrolli. Kui ikka maavärin tuleb, oleme selle ees täiesti kaitsetud. Kindel on ka see, et õhku me ei kontrolli, sest taifuunid ja orkaanid jäävad meid nuhtlema ka edaspidi. Ka vett me ei kontrolli, sest ookeanilained olid enne inimesi ja on ka pärast meid. Ning ka tuld me ei kontrolli, vulkaanid purskavad nii, nagu nemad tahavad, mitte nii, nagu meile sobiks.

Kuid ometi peame ennast aatomi peremeheks. Me õppisime aatomiga tapma ja õppisime elektrit tootma. Ja nüüd oleme aatomi pantvangid. Tuumarelvad on roostetanud raketišahtides, kuni neist on järele jäänud vaid ohtlikud jäätmed, millest tuleb õigel ajal kuidagi lahti saada. Tuumajaamad, mida 1960. ja 1970. aastatel suure tulevikuvaimustusega ehitati, on tänapäeval vananevad ja lagunevad asutused, mis tuleks kinni panna.

Kuid me oleme hädas, sest kinni panna neid ei saa, pole nii palju raha, et iga suletud jaama asemele uus püstitada. Ja nii tahavad kõik ainult venitada. Saksamaa oli juba langetanud otsuse tuumaenergiast loobuda, kuid see samm käis üle jõu ja Angela Merkeli valitsus on vaid otsustanud vananevaid reaktoreid kauem töös hoida. Rootsi ja Belgia ei olnud samuti võimelised sõna pidama ja on nüüd pikendanud oma tuumajaamade eksistentsi. Ja paraku – mida vanem reaktor, seda suurem risk.

Tuumamuinasjutu lõpp

Teisalt aga USA, mis pärast 1979. aasta Three Mile Islandi tuumaõnnetust pole lasknud enam ühtegi uut tuumajaama rajada. Austria, Taani, Kreeka, Iirimaa, Portugal, Uus-Meremaa ja Norra on põhimõtteliselt keelanud tuumajaamade ehituse. Nad on kõik teinud ühtmoodi järelduse eelnenud tuumaintsidentidest, eriti Tšernobõli katastroofist. Ja nüüd saab ilmselt otsa ka Jaapani tuumamuinasjutt. Tegelikult pole me siiani võimelised aatomit kontrolli all hoidma ja järeltulijad peavad elama juba meie jäätmete keskel.

Meie aga arvame, et oht on lühem kui mälu. Inimkond pole tänapäevani õppinud energiasäästlikult elama. Me vajame tööstust, et toota asju, mida me tegelikult eluliselt ei vaja. See tööstus tahab kasvada, kuid vajab üha rohkem elektrit. Me tahame nautida kodus hüvesid, mis kõik nõuavad samuti üha rohkem elektrit. Ja nii oleme nõus elama ka vananevate tuumapommide keskel planeedil, mis juba niigi tõbine. Ja aatom on teinud ka meist haiged.

Kliima soojeneb ja ilmselgelt ka inimtegevuse tulemusel. Tuumaenergia võib-olla ise CO2 emissiooni ei mõjutagi, kuid see teenindab sama tööstust, mis saastab ja toodab saastavaid jäätmeid, olgu nendeks siis autod või kilekotid. Tuumakütuse kaevandamine on väga kulukas ja nii nagu nafta, saab ka see kunagi otsa. Kuid reostus jääb.

Ja nüüd Eesti, kus ollakse naastud Nõukogude aja dogmade juurde, nagu oleks meil õigus pumbata ja kaevata maapõhjast kõike, tulevikule mõtlemata. Tuumajaama Eestisse ehitamise idee esindab samasuguseid looduse tühjaks pumpamise ideid, paraku ka lõplikku kaotust 1987. aastal alanud fosforiidisõjas.