Inimene versus robot. Konkurents või koostöö?

Tehnoloogia kiire areng, robootika jõulisem kasutuselevõtt ja inimeste üha pikemat aega tööelus osalemine on viimasel aastakümnel meie elu oluliselt muutnud. Tulevik tõotab veelgi kiiremat tehnoloogilist arengut, mis hakkab lähiaastatel oluliselt mõjutama nii töökeskkonda, tehtava töö sisu, õpetatavaid erialasid kui ka õppimise olemust tervikuna.

On ameteid, mis ei pruugi kaduda, kuid mis muutuvad eeltoodu tõttu täielikult. Need muutunud ametid omakorda eeldavad uusi teadmisi ja oskusi. 21. sajandi inimese peamiseks vajaminevaks tuumkompetentsiks tööturul saab õpioskus – võime kiiresti uusi teadmisi omandada ja muudatustega kohaneda. Kas oleme tööandjate ja töötajatena valmis sellega kaasa minema ja oma tööelu muudatusi juhtima? Mida peame muutma oma tööelus ja -harjumustes, õppimises ja haridussüsteemis, et olla nendeks muutusteks valmis?

Praegu elame ja töötame võrdlemisi turvalises maailmas, kus meil on väljakujunenud tööelu ja haridussüsteem. Koolides õpetatakse eri erialasid, tööprotsesse juhivad peamiselt inimesed ja töö efektiivsust mõõdame enamasti inimeste tööst lähtuvate mõõdikutega. Me oleme nii harjunud. Peale selle oleme harjunud sellega, et haridussüsteem tagab järelkasvu peamiste elualade ja töövaldkondade ametitele ning annab tööellu astuvale inimesele peamised vajalikud teadmised ja oskused. Tööandja võtab endale edasise vastutuse töökohapõhise õppe eest. Elukestev õpe on laialdaselt teatud termin, kuid mõttemustrina siiski mitte nii hästi juurdunud, kui eeldab tuleviku tehnoloogia kasutamine ja paremal juhul ka selle juhtimine.