Inimese ja rasva loomine
„Rannahooaeg on algamas ja inimesed tahavad rasvast lahti saada,” rääkis ta. „Mulle tundub, et see on igati kristlik soov ja väärib toetamist. Vagad inimesed on läbi sajandite paastunud ja oma liha suretanud.”
„Sa oled eksiteel!” vastasin mina. „Mida teile ometi seal konsistooriumis õpetatakse! Kuula ja jäta meelde, mu truu sulane: rasv on loodud siia ilma selleks, et inimene ei saaks enda sees urgitseda.”
„Saab ikka,” arvas piiskop. „Inimesel on terve hulk põnevaid kehaavausi, kuhu näpp päris sügavale sisse mahub.”
„Jah, ka need kasulikud tunnelid olen mina omaenese kätega kaevanud, aga see pole praegu teema. Ole tasa ja kuula!”
Ning ma hakkasin Põdrale jutustama, kuidas ma pärast maailma loomist otsustasin ehitada inimesed korvtooli põhimõttel aiamööbliks Eedeni rahvusparki, punusin valmis kaks suurepärast skeletti ning nimetasin nad Aadamaks ja Eevaks.
Paraku läks korvmööbel õige varsti moest ja sobis veel ainult sauna eesruumidesse. Tuli hakata nuputama, mida luukeredega muutunud ajas peale hakata. Olin vahepeal ajaviiteks meisterdanud igasuguseid huvitavaid asjakesi, nagu näiteks süda, kopsud, magu ja korralik pundar kõikvõimalikke soolikaid. Mul ei olnud aga neid esemeid kusagil hoida ja nii tekkiski idee toppida kogu see kraam luukerede sisemusse ja kasutada neid omalaadsete kappidena.
Ent ma polnud arvestanud sellega, et luukeredel olid osavad sõrmed. Juba järgmisel päeval nägin ma, et täiesti korralikud neerud vedelevad määrdunult murul – Eeva oli need endal ribide vahelt välja koukinud!
„Mis sa teed, lontrus!” sõimasin ma teda. „Ei kisu minu asju!”
„Ma ei taha, et need minu sees on!” virises Eeva. „Nad loksuvad ja logisevad, kui ma hüppan!”
„Ära siis hüppa, ega sa konn ei ole!” pahandasin mina ja torkasin neerud tagasi sinna, kus on nende koht. Aga juba lähenes teine luukere, kes oli võtnud enda seest välja südame ja maksa ning urgitses parajasti põie kallal!
„Häbematu elukas!” karjusin mina. „Jäta põis rahule, sa teed ta puruks!”
„Ma tahan vaadata, kuidas ta on tehtud,” vastas rumal luukere.
„Seal pole midagi vaadata, põis on jumala looming ja sinu kasin mõistus sellest nagunii aru ei saa,” sõitlesin ma teda, aga samal ajal, kui ma Aadamaga tegelesin, näppis Eeva endal soolikad lahti.
Sain aru, et midagi peab ette võtma. Käsutasin luukered töötuppa, määrisin nad paksult rasvaga kokku ja lõin nahaga üle, nii et Aadam ja Eeva nägid nüüd välja nagu kaks oivalist tugitooli. Ja mis kõige tähtsam – nad ei pääsenud enam oma sisemuse kallale.
Oi, nad algul väänlesid ja kraapisid oma värske nahaga kaetud kõhtu! Aga rasv püsis nende ümber kindlalt nagu voorusevöö ja luukered ei pääsenud enam kallist kraami lõhkuma. See ei meeldinud neile põrmugi! Kohe algasid jutud – me oleme nii paksuks läinud, peab alla võtma, rasvast vabanema, hakkame sööma ainult puuvilju... Õgisid mu õunapuud paljaks, nii et ma pidin nad Eedeni aiast välja kihutama, et nad laias maailmas palehigis rämpstoitu sööksid.
Vaat sellise loo pajatasin ma Põdrale. Ütlesin veel, et luukere inimese sisemuses pole ikka veel taltunud, vaid püüab kangekaelselt ümbritsevast polstrist välja vingerdada. Sellepärast kõik need dieedid ja silmakirjalik jutt rannahooajast.
„Praadigu ennast rahumeeli päikese käes, aga ärgu unistagu sellest, et saavad oma kopsu näppida!” ütlesin ma karmilt. Ilusat suve! 1
