Internet muudab sõprussuhted üha pealiskaudsemaks
Kanada antropoloog Robert Brain on väitnud, et kõik on kõigi sõbrad. Ja nii ongi: üksteisesse kiindunud noored nimetavad oma armastatuid poiss- ja tüdruksõbraks; abikaasad ütlevad, et nad on parimad sõbrad; lapsevanemad kinnitavad kui ühest suust, et lapsed on nende ja nemad oma laste sõbrad; õpetajad püüavad näidata endid õpilaste sõpradena; isegi mõned ülemused väidavad, et nad on alluvate sõbrad. Rääkimata poliitikutest, kes on alati kõigi valimisealiste parimad sõbrad.
Mitte kunagi varem ei ole nii olnud, et armastajad ajaksid endid segamini sõpradega või lapsevanemad muutuks kasvatajast ja õpetajast sõbraks. Ega siis õpetaja Lauri lahke loomus teinud temast veel Arno või veel vähem Tootsi sõpra. Kõnelemata ülemuste palgatöötajate sõbraks olemise kuvandist.
Kauniskirjandus vahendab meile antiikkangelaste sõprust kui midagi harukordset ja kõrget, mille poole püüeldakse ja mida hoitakse nagu oma hinge. Sõprus ei olnud mitte midagi tavalist ega igapäevast – see sai alguse aeglaselt ning arenes veelgi pikaldasemalt. Seda peeti kõigest olulisemaks – sõprade pärast jäeti abikaasad ja unustati riigid. Ohverdati elugi, kui sõprus seda nõudis. Ja ühel kangelasel oli ikka üks sõber. Teised olid võitluskaaslased või tuttavad, kellega elu lühemaks või pikemaks ajaks kokku ja lahku viis.
Seesugune sõprus muutus koos kristluse levikuga, kui süda pidi kiriku õpetuse järgi kuuluma jumalale ning kahe inimese vahelised suhted ei saanud iialgi lähedale sellele, mis ühendas inimest ja jumalat. Inimesekeskne renessanss tõi tagasi kõrged tunded ja ka sõprus ei jäänud sellest puutumata. Sõprusest sai jälle kord kõrgeim tunne ja ülim eesmärk, mille poole püüelda. Teatavate mööndustega kestis see eelmise sajandi alguseni. See on ajajärk, mille algusesse jääb ka kahe Weimari linna mehe - Goethe ja Schilleri – kirjavahetus. Kas tänapäeval on veel maailmas kaks meest, kes elaksid nii lähestikku kui need kaks Saksa suurkuju omal ajal, ja kirjutaksid teineteisele seesuguseid kirju?
Sõpruse tähendus on meie jaoks muutunud.
Kõige värskemad muutused on toimunud viimasel, Orkuti, Facebooki ja teiste sotsiaalvõrgustike ajal, kuid mitte Internet ei ole muutnud sõpruse olemust.
Ühelt poolt on muutumise põhjus valikuvõimaluste laienemises, individualismi kasvus, vabaduse suurenemises, kokkuvõtlikult öeldes – ühiskonna kiires muutumises ja arengus. Me oleme oma valikutes vabamad kui kunagi varem ajaloos ja saame valida ka inimesi, kellega lähemalt suhtleme. Me saame valida oma sõpru.
Suurt rolli mängivad ka meie aja sotsiaalsed muutused. Statistika ütleb (ja küllap meie kõigi tutvusringkonnas toimuv kinnitab seda), et abielusid lahutatakse ja kooselusid lõpetatakse sel sajandil meil aastas umbes nelja tuhande ringis, varasemast küll märgatavalt vähem, aga ikkagi on asi sõprusest kuukaugusel.
Ja varem ei ole üksikvanemad olnud ühiskonnas teistega samaväärselt aktsepteeritud, kuigi seda mitte materiaalses mõttes.
Kui palju on veel peresid, kes elaksid sama katuse all oma vanavanematega?
Kui võrrelda kas või eelmise sajandi algusega, siis kaduvväike hulk. Ometi vajavad inimesed endiselt tuge ja toetust, mida traditsiooniliselt pakkusid lähisugulased. Kelle poole aga pöörduda, kui peres on ainult ema ja vanaema elab 200 kilomeetri kaugusel? Nii ongi arusaadav, miks eemalduvad lapsed perest ja iseseisvuvad üha nooremas eas. Mis saaks olla mugavam ja ahvatlevam, kui iseseisvuda ning luua oma pere. Traditsiooniliste peresidemete loomiseni jõutakse aga palju hiljem ja harvem. Kui mõnikümmend aastat tagasi sõlmiti büroos, harvemini kirikus keskmiselt paarteist tuhat peret aastas, siis nüüd on see suundumus tunduvalt taganenud. Sel sajandil on abielusidemeni jõudnud aastas vaid keskmiselt 3500-4000 paari.
Neil samadel põhjustel on ajas muutuvad sõprussidemed olulised kogu elu vältel. Kui üks etapp, olgu selleks näiteks abielu, lõppeb, pöördutakse toe saamiseks ikka sõprade poole.
Kuid muutused ühiskonnas ja inimeste tõekspidamistes on endaga ühes muutnud ka suhtumist sõprusse. Antiikkangelaslikult või renessanslikult sõprust ülistavad ja vastavalt käituvad kaks meest tembeldatakse pikemalt kõhklemata homodeks.
Inimesi, kel on vaid käputäis sõpru, nimetatakse erakuteks.
Kuid kõige rohkem on vahest muutunud sõpruse eesmärk, mille nimel kellegagi sõber ollakse ja olla tahetakse. Pahatihti ei ole selleks soov areneda ja saada juhatust teel kõrgemate, eetiliste ja moraalsete eesmärkide poole. Sõbrad on inimesed, kes toetavad meid kõiges, kiidavad takka ka mitte kõige paremate tegude puhul ja tunnevad kaasa, kui maailm on ebaõiglane. Kes seda ei tee, heidetakse sageli kõrvale ja otsitakse uus. Sest kes soovikski enda kõrval päevast päeva taluda virisevat sõpra?
On, kelle hulgast valida, sest inimese suhtlusringkond on sageli suur, seda nii tööl kui koolis. Kui just peab uut sõpra soetama? Kas peab? Ja sõprade puhul on oluline see raudne teadmine, et nad on olemas (sinu jaoks), kas ligidal või kaugel. On olemas selleks, et sul oleks, kelle poole pöörduda, kui on vajadus.
Facebook, Orkut, Rate, Perekool, MySpace, Twitter, YouTube, Odnoklassniki ja sajad teised sotsiaalvõrgud on muutnud sõpruse olemust sel määral, et enam ei ole oluline, et sõbraga ollakse reaalselt kohtutud. Samuti eristab selliseid digitaalseid sõpruskondi varasematest (digieelsest ajast) fakt, et paljud ühe inimese sõbrad ei ole omavahel mitte kunagi kohtunud. Seega pole mitte sõpruskondade laienemine nii tähelepanuväärne muutus (kuigi inimesed, kellel on Facebooki nimekirjas 500 sõpra, ON tähelepanuväärsed), kuivõrd tõsiasi, et ühe inimese sõbrad ei kuulu tegelikult ühte reaalsesse ringi, vaid moodustavad omavahel kujuteldava sõpruskonna, mille liikmetena ei suhtle nad omavahel mitte kunagi. Paljude muude tekkima kippuvate küsimuste kõrval seab see kahtluse alla ka rahvatarkuse ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina.
Sellised kujuteldavad ringid, millel pole reaalsusega sageli vähimatki pistmist, on muutnud inimesed üksikumaks kui kunagi varem.
Kui kogu sõpradevaheline suhtlus sotsiaalvõrgus on avatud tervele maailmale, siis on vähe võimalusi, et kahe inimese vahel areneks sügavam sõprusside, rääkimata klassikalist sõprusest, mida Facebookis noorust pikendavad inimesed teavad vaid klassikalise kirjanduse kaudu. Kuigi, ka algselt on tehnika vahendusel jõutud kooseluni.
