Eesti on kõrgel kohal selliste saavutuste kasutamises nagu mobiiltelefon või internet, mis väidetavalt tõendab, et Eesti pole jäänud globaliseerumiseks nimetatud nähtusest kõrvale. Mille üle tuleb kindlasti uhkust tunda. Ehkki siin on võimalik ka vastupidist väita – selle asemel et suhelda silmast silma, eelistab eestlane teha seda ekraani ja juhtmete vahendusel. Aga eks seegi ole mitmeti hinnatav. Kuid olgu sotsiaalsusega kuidas on, vaatame parem suhtlemise sisu. Pole saladus, et mobiiltelefoniga peetud juttudest moodustab lõviosa see, mida kommunikatsiooniteooriates tähistatakse terminiga “liiasus”.
Kuna pläraajamise ainsaks otstarbeks on kinnitada ja kinnistada inimestevahelisi suhteid, siis on sõna “mobiiltelefon” selles mõttes eksitav, et vihjab nimetatud vahendi asjalikkusele. Meie oludes on tegemist pigem mänguasjaga, mille olemust annaks paremini edasi sõna “taskutelefon” (kummalisel kombel kasutatakse säärast tähistust just nendes rikastes ja stagneeruvates ühiskondades, kus tõeliselt edukad inimesed mobiiltelefoniga ei mängi, olles jätnud selle riista tõl-kide, autojuhtide ja kogu ülejäänud teenindava personali töövahendiks).
Kui telefoni kasutamise harjumused on Eestis ja Lääne–Euroopas risti vastupidised, siis interneti kasutamisel suuri vahesid pole. Eesti otsingukataloogis WWW Wärk oli eelmisel aastal enim kasutatud otsingusõnaks ”sex”, ja see vastab igati sellele, kuidas kasutatakse internetti ülemaailmselt. Interneti ja porno seost registreerivad inimesed kinnitavad, et 80 protsenti internetti sukeldumistest tehakse “keelatud vilja” hammustamiseks. Mis tähendab seda, et inimeste tegelikud harjumused ja interneti–entusiastide nägemused on nagu öö ja päev: kui viimased tahavad uskuda, et ülemaailmne võrk on lõputu tarkuseallikas, siis tegelikult kasutatakse seda ammendamatu lõbuallikana.
Interneti–lõbutsejate kohta on tehtud järgmine tähelepanek: kui tavalise pornopoe külastajatest huvitub (julgeb huvituda?) nn perverssustest ehk alternatiivsest seksist ainult küm-nendik kundedest, siis interneti–pornokülgedel on ebatavalise seksi huvilised sama arvukad kui tavalise seksi hindajad. Aga sellest pole võimalik teha üheseid järeldusi, sest mine võta kinni, kas protsendi ajab kõrgeks üks haige inimene, kes klikib 24 tundi järjest võrgus või ajavad taseme kõrgeks kakskümmend neli tervet tavakodanikku, kes süvenevad õhtuti tunnikeseks–teiseks konventsioonidega keelatud seksi maailma (olgu muuga kuidas on, aga lasteporno suhtes pü-sib ühiskonna eitav hoiak ja sellest huvitujad internetita läbi ei saa).
Ma ei taha vehkida moraaliga. Loeb otstarbekus. Keegi ei kahtle, et arvutikasutamine mõjub tervisele halvasti – kui mitte organismile üldse, siis näiteks soolte peristaltikale või silmade võrkkestale – mistõttu ka virtuaalse seksi harrastamine tähendab organismi kulutamist. Nagu enda lõbustamine arvutiga üldse.
Aga kas saab olla ükskõikne selle suhtes, kui suur osa internetis askeldajatest tapab oma organismi pornos ringi ekseldes, aga mitte tööks vajalikku infot otsides? Sest üks asi on ikkagi peaga naelte seina peksmine töökohustusena ja hoopis teine asi on teha sedasama oma lõbuks.
Mida internetiga ühendumiste arv riigis tegelikult näitab? Kas seda, et nimetatud riigis kasvab haritud ja laia silmaringiga inimeste hulk või hoopis seda, et seal on kasvamas seksuaalselt pärsitute ja ullikeste arv? Oletame viimast. Kui nii, siis tuleb lõpetada sellega uhkustamine, kuulutades vastava andmestiku riiklikuks saladuseks.
