Internetis välja öeldul on üha enam kaalu ka päris maailmas
Eesti Päevaleht kirjutas eile, et Ärimees Neinar Seli nõuab kohtus hüvitist teda solvavate kommentaaride eest, mis olid kirjutatud Tallinna linnakantselei, kaitseministeeriumi haldusalasse kuuluva sõjamuuseumi ning Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse arvutivõrgust.
-Kas ametniku staatus ei muuda tema kirjutatud kommentaari kuidagi kaalukamaks või tõsiselt võetavamaks? Kas ei võiks ametnikelt oodata eetilisemat käitumist?
Küsimus ei ole mitte selles, kas ametnikud peavad olema eetilisemad, vaid selles, et kas me arvame, et need, kes pole ametnikud, võivad olla lurjused. Mina ei teeks vahet küsimuses, et kes postitab. Tähtis on postitus ise.
-Mis paneb ametniku solvavaid kommentaare kirjutama? Kas tegevus käib omal initsiatiivil või „keegi kuskilt“ annab juhiseid?
Kindlasti ei tohi ilma tõenditeta kedagi süüdistada. Fakt on see, et ametnik on samasugune inimene nagu iga teine. Iga ametnik on meie riigi kodanik, kellel on oma arvamus.
Ametnike eripäraks on see, et oma tööst tulenevalt tegelevad nad tihtipeale avalikkusele huvi pakkuvate asjadega. Neil on selle kohta veidi rohkem kontsentreeritud teavet ja vastavalt sellele ka oma arvamus.
Kas toimub vaba diskussiooni nii-öelda manipuleerimine või suunamine, siis seda on Eestis kõige enam püütud rakendada erakondade kaudu.
Seda, et Eesti ametkonnad oleks nii toiminud, võib-olla on seda tehtud, kuid minul selle kohta fakte pole. Võimatu see pole, sest kommentaariumidega manipuleerimine on viimase viie aasta jooksul üle maailma muutunud üsna oluliseks infosõja taktikaks.
-Kas pärast Leedo vs Delfi ja Seli vs Ekspress juhtumit on märgata mingisugust muutust avalikes kommentaariumides?
Silmnähtavat muutust veel ei ole. Kõige silmnähtavam vahe on see, et meediaettevõtted on hakanud kommentaariumidele rohkem tähelepanu pöörama.
Kas kommentaarid ise on paremaks muutunud? Seda ma täna ei julge veel öelda, see nõuab veel aega.
Kui küsida, et mis viimasel ajal on muutunud, siis on kõige kõnekam see juhtum, kuidas üks nooruk võttis netifoorumis sõna ja ähvardas koolitulistamisega, arvates ise, et ta teeb nalja.
Tegelikult on see märki maha panev sündmus selle kohta, mida netiavarustes rääkida või mida mitte.
Keeleteaduses on ka selline mõiste, et sõna võib olla tegu. Nagu altari ees küsitakse, et kas sa oled nõus abielluma ja kui teine vastab „jah“, siis ta mitte lihtsalt ei räägi, vaid sooritab sellega ka teo.
Nii kui sa kedagi ähvardad, siis sa mitte lihtsalt ei ähvarda, vaid oled sooritanud teo.
Taoline arusaam on ilmselt see, mis võib mõneks ajaks hakata mõju avaldama ka Eestimaa netikommentaariumides valitsevas suhtumises.
-Kuidas hinnanta portaalide samme seoses kommentaariumide reguleerimisega? Kas see on tervitatav või näete siin näiteks sõnavabaduse piiramist?
Sõnavabadusel on kaks poolt. Esiteks, kas Eesti kodanikel on keelatud avada blogisid, uusi kodulehekülgi? Kuni see ei ole keelatud, siis pole inimeste sõnavabadus piiratud.
Teiseks, mis on need sõnumid, mis saavad represseeritud? Siinkohal ma ei näe, et oleks välja mõeldud uusi sätteid, et mis on need teemad, millest kirjutamine läheks kriminaalkorras karistamisele.
Autor: Erik Rand
