IRL küsib minister Palolt: kas Eestis pole inimestel kuskil elada?
Majandusminister Urve Palo on oma eesmärgiks seadnud lihtsakoelise, kuid ilma ambitsiooni ja reaalse tulemuseta riiklike üürikorteritega sehkendamise. Kahjuks on tegemist majandusvaldkonna eest vastutaja poolt täieliku lati alt läbijooksmisega.
Selle asemel, et vähemasti üritada leida uusi lahendusi töökohtade loomiseks Eesti piirkondades, tegeletakse asendustegevusega, et tähelepanu eemale juhtida tegelikest väljakutsetest.
Majandusministri erakonnakaaslane riigikogu liige Rein Randver, kes ilmselt tunneb elu väljaspool Harjumaal oma ministrist parteikaaslasest oluliselt paremini, on tänast Eesti maapiirkondade elamispindade olukorda kirjeldanud nii: „Korterite ja majade tühjaks jäämine on tõsine probleem. Näiteks Valgas on tuvastatud, et paljude kortermajadega on probleemne olukord. Elamud on kas väheasustatud või isegi tühjad. Lagunevad tühjad hooned kahjustavad linnapilti. Suur kasutuseta elamispinna osakaal turul langetab kinnisvara hinda.“ Iga Eesti piirkondades pisut enam ringi liikunud inimene peab eelnevaga nõustuma. Elamispinda ei ole paljudes kohtades mitte puudu, vaid tugevasti üle.
Nõukogude ajal ehitati elamuid riigi äranägemise järgi: sinna, kuhu sotsialist soovis ja limiite jätkus. Pärast naasmist vaba turumajanduse juurde on aga ebaefektiivsete ja valede otsuste tagajärjed tühjade hoonete näol kõigile silmaga näha. Samal ajal väheneb ka Eesti elanikkond jätkuvalt. Lisaks kahanevale rahvastikule kasvab igapäevane pendelränne ning inimesed katavad kodust tööle liikudes üha pikemaid vahemaid. See on ka loomulik, sest nii saavad pered elada sellises elukeskkonnas, mis neile enim sobib ja samas teha sellist tööd, mis neid rahuldab.
Sellise tegelikkuse taustal riigikorterite rajamisest rääkimine jätab mulje mingist teisest reaalsusest, mida püütakse tegelikkuse pähe esitada. Hea uudis selle kõige juures on see, et ka majandusminister on tunnistanud – üürikorterite vajadus peab olema põhjendatud piirkonna rahvastikuprognoosiga. See on objektiivne ja kindel lähtepunkt. Lisan siia Statistikaameti koostatud rahvastikuprognoosi aastani 2040 kõigi 15 Eesti maakonna kohta – rahvastiku juurdekasvu on oodata vaid kahes maakonnas. Selle põhjal saab igaüks ise hinnata, milline on järgmise 25 aasta jooksul meie piirkondades riigikorterite vajadus.
Järeldus saab olla vaid üks – riigikorterite rajamine väljapoole Harju- ja Tartumaad annaks erakapitali investeeringutele selles valdkonnas surmahoobi. Tallinna ja Tartu piirkonnas elamispinna rajamise forsseerimine turureeglite vastaselt on aga kindlasti kahjulik regionaalarengule.
Lõpetuseks tsiteerin võrukat Arved Breidaksit, kes on andud tabava hinnangu majandusministri plaanile: „Riigi sisenemine kohalikule kinnisvaraturule sarnaneks elevandi külaskäiguga portselanipoodi, kus hiljem kildude kokkukogumine võib võtta päris palju aega.“ Kahju on, kui majanduse edendamise asemel tekitaks riik eraettevõtlusele ühe uue probleemi populismi kalduva kampaania korraldamise eesmärgil.
